Urve Sinijärv, Mart Kalm: mis peaks Eestist olema maailmapärandis?

Rapla KEKi haldushoone (Toomas Rein), Kuressaare linnus, Narva Hermanni linnus, Ontika pankrannik, Tartu Ülikooli peahoone (Johann Wilhelm Krause), vesilennukite angaarid Tallinnas (Christiani & Nielsen). Fotod: Mihkel Maripuu, Neeme Korv, Ove Maidla, Margus Ansu, Peeter Langovits Foto: Repro

Kui praegu esindavad UNESCO maailmapärandi nimekirjas meid Tallinna vanalinn ja teadusajalooline Struve meridiaani mõõtepunktide kaar, siis kas sellest piisab, küsivad Urve Sinijärv ja Mart Kalm.

Kihnu, seto leelo ning laulu- ja tantsupidu kuuluvad teise, vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni alla. Lisaks on igal maal ooteleht, kust ettevalmise edenedes püütakse päris nimekirja pääseda. Juba aastaid ripuvad Eestil seal Balti klint, puisniidud, Soomaa rahvuspark ja Kuressaare linnus. On see esinduslik valik, küsiti hiljutisel UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni korraldatud ajurünnakul.

Vastata ei ole lihtne, sest naiivne oleks arvata, et väärtuslik pärand on nagu kaugushüpe, mida saabki täpselt mõõta. Pärandi väärtus luuakse rahva, spetsialistide ja poliitikute vahel laveerides ning nimekirja pääsevad kompromissid.

Maailmas arvatakse, et Euroopa, eriti kultuuripärand on nimekirjas üleesindatud ja seega pole lisandused nii oodatud. Samas jätkub ­uutes nominatsioonides valge maailma ülekaal, sest seal ollakse suutelised oma pärandiga tegelema, seda hindama, kaitsma ja hooldama.

Samas püütakse vältida niigi tuntud kohti, et nimekirja kaudu väärtustada seni vähem esil olnut, mis räägib pigem meie kasuks. Kui 1997 soositi Tallinna ja Riia sissearvamist, kuna tahetakse, et igal konventsiooniga liitunud maal oleks miski kirjas, siis nüüd pigem hoidutakse niigi menukaist pealinnadest. Tänavu kirjutati sisse Barbadose pealinn Bridgetown, mille kohta eksperdid arvasid, et ega seal enam palju ehtsat alles pole, aga tillukeselt saarelt pole ka midagi paremat võtta.

Kui Kuressaare linnuse nominatsioon 2004 põrus, siis kas Holland ja Suurbritannia olid siirad, rõhutades kandidaadi piirkondlikku ja mitte ülemaailmset tähtsust, või oli see hoopis Euroopa-sisene võistlusolukord?

Praegu arvab Saaremaa muuseum, et kui nad suure restaureerimise 2015 lõpetavad, siis on mälestis nii hästi hooldatud, et võiks uuesti proovida. Eelmisel katsel tehti komitees ettepanek lisada vanalinn, et asjal rohkem sisu oleks. Ent Kuressaare linna ettevaatlikkus on mõistetav, sest nagu näitab Tallinna kogemus, toob see kaasa päris valvsa pilgu Pariisist.

Sõelal on käinud ka Balti klint. Meie endi jaoks on klint kahtlemata väga oluline ja isegi sümbolväärtusega, selle ülemaailmse väärtuse tõestamine aga esimesel korral ei õnnestunud.

Ekspertide meelest on tegemist küll huvipakkuva ja olulise geoloogilise objektiga, kuid selle tähtsus on pigem regionaalne, mitte globaalne ning maailmas leidub samalaadsete omaduste poolest mitmeid samaväärseid või isegi esinduslikumaid paiku.

Samas on väärtuse väljakäimine paljuski vaatenurga küsimus ja seega pole välistatud, et mõne aja pärast võib meil olla sootuks uusi teadus­uuringuid ja -avastusi, mis võimaldavad teistsugust lähenemist, ja klindile leitakse täiesti ainuomane nišš maailma geoloogiliste objektide seas. Klint jäi ootelehele oma aega edasi ootama.

Konventsiooni keskseks mõisteks ongi erakordne ülemaailmne väärtus (outstanding universal value), mis põhimõtteliselt tähendab, et paik peab olema selle objektitüübi parim näide maailmas.

Selle tõestamiseks tuleb teha võrdlev analüüs nii nimekirja juba kantud paikadega kui nendega, mis maailmas üldse on. Analüüs peab põhinema faktidel ja teadusuuringutel ning muidugi tuleks algatuseks selgeks teha, kas ja kuidas paik üldse sobitub konventsiooni hindamiskriteeriumitega.

Selles valguses on meil praegu üheks kõige tõsiselt võetavamaks kandidaadiks puisniidud, kuna kogu maailmas ei paista neile midagi võrdväärset kõrvale olevat panna. Naabrite juures üht-teist küll leidub, kuid nii liigirikkaid kooslusi kui meie puisniitudel mujal pole. Pealegi on need meil üsna hästi uuritud ja kaitstud.

Tegemist oleks segapärandiga, mis kujunenud looduse ja kultuuri koostoimes. Kuigi tegemist on looduslike kooslustega, on väärtus kui selline sündinud inimese tegevusest ehk niitude majandamisest – pideva niitmise tulemusena on neil kujunenud täiesti ainulaadsed taimekooslused. Puisniidud on ootenimekirja esitanud Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja jääb üle vaid loota, et ühingul on valmidust ette võtta ka pikk nimekirja esitamise protsess.

Üldse on nimekiri kultuuripärandi poole kaldu, mistõttu tasuks meil panustada looduspärandile. Mõtteid on liikunud soode ja rabade, lindude rändeteede, rändrahnude ja meteoriidikraatrite ümber, kuid põhjalikult läbi analüüsitud ettepanekuteni pole rohkem jõutud. Neist osa puhul on head võimalused mitme riigi ühistaotluseks.

Nagu öeldud, on igal juhul oluline idee või uus vaatenurk nagu Struve geodeetilise kaaregi puhul, kus kümne riigi ühistaotlusena on nimekirja kantud üks omanäolisemaid ja ebaharilikumaid objekte, sealjuures niigi vähe esindatud teaduspärandina.

Tore, et ettepanek ootelehte täiendada on tulnud ka kohalikult omavalitsuselt. Nimelt taotletakse Narva ja Ivangorodi linnuse Eesti-Vene ühisnominatsiooni. Esmapilgul tundub mõttel olevat jumet, aga rohkem on vist probleeme.

Mitme maa ühisobjektid muudab keeruliseks ühtse kaitsekorralduskava nõue, mis paneb koostöövõime proovile. Paraku pole Narva-Ivan­gorodi taotlusele Vene poolelt sisulist tuge taha saadud, mis ka arusaadav, sest Vene ootelehel seisab neile olulisem Kremlite sarinominatsioon.

Eesti linnusteuurija Robert Treufeldt nentis, et Narva ja Ivangorodi võrdväärsete partneritena esitamine on ajalooliselt ebakorrektne, kuna suurema osa ajast on Ivangorod olnud Narva linnuse koostisosa.

Narva-Ivangorod võiks läbi minna, kui Venemaa otsustab, et tal on vaja näidata koostööd Euroopa Liiduga, ja hakkab lobistama. Kindlasti saaks tõsiseks takistuseks see, et rahvusvaheliste põhimõtete järgi pole Narva linnus ehtne, sest on pärast sõda oletuslikult uhkemaks ehitatud, kui ta kunagi oli.

Tegelikult on nõukaaegne fantaasiatornike Kuressaare linnusel samasugune punane rätt rahvusvahelistele ekspertidele, rääkimata sealsest vanalinnast, kus Narva plokki leiab rohkem kui ajaloolist kivi.

Kõneks olnud Tartu Ülikooli ansambel on üks uhkemaid kohti Eestis, kuid üksi vast ei vea välja, sest selliseid valgustusest sündinud valgesambalisi kampusi leidub Virginiast Kaasanini.

Kui Karlovat poleks viimastel aastatel plastaknad jm renoveerimine nii hullusti laastanud, olnuks sel unikaalse tööstusajastu puit­eeslinnana potentsiaali olnud. Nimekirja kuuluvad puitlinnad esindavad valdavalt tööstuse-eelset aega.

Kõne all oli ka 20. sajandi pärand. Varsti korda saavad vesilennukite angaarid on inseneriajalooliselt tähelepanuväärsed, kuid arhitektuurselt vähem. Ilmselt peaks raudbetooni arenguloo jätma siiski selle leiutajatele Henne­bique’ile ja Maillartile. Kadrioru staadioni tribüün ei suuda võistelda samaaegse Nervi kavandatud Firenze staadioniga. Ei ole midagi teha, et laululaval on Ameerikas prototüüp.

Potentsiaali oleks Sillamäel, aga jätaks stalinistliku arhitektuuri selle loojatele venelastele.
Globaalselt päris unikaalne oleks majandi keskasula, kui ajaloolise maa ja linna vahelise erinevuse kaotamise ülla idee üks talutavamaid lahendusi asustusmustris.

Meil on see tembitud tipparhitektuuriga, mistõttu Kurtna või Kobela või Laekvere võiks täitsa maailmapärandi hulka pääseda. Ehkki kolhoosidega harjuti, pole kindel, kas me ise tahame küüditamata jäänute hirmust kolhoosiastumist kui rahvuslikku traumat maailmapärandiks põlistada.

Kokkuvõtteks tõdeti, et ühegi kandidaadiga ei pea kiirustama ja las Balti klint, puisniit ja Kuressaare seisavad seal edasi. Kõige käegakatsutavamad võimalused edasi liikuda on neist praegu puisniitudel. Samas, kas oleme osanud üles leida kõik Eestis pesitsevad ülemaailmselt erakordsed väärtused? Head ideed on teretulnud.

Autoritest: Mart Kalm on arhitektuuriloolane (kunstiakadeemia / teaduste akadeemia) ja Urve Sinijärv maastikuarhitekt (keskkonnaministeerium)