Oleme kääbused hiiglaste õlgadel, ütles usumees Chartres’i Bernard 12. sajandil. Stabiilsetes oludes näeme eelkäijatest kaugemale, ühiskondlikes mullistustes oleme surnud hiiglaste karkassidel turnivad alamõõdulised.
Ahto Lobjakas: jumal on surnud
14. oktoober 2011, 10:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karkassidel turnis pühapäeval New Yorgis «Võtke üle Wall Street»-meeleavaldusel staarfilosoof Slavoj Žižek, kutsudes protestijaid «unistama» kapitalismi lõpust. Temast võinuks aru saada, kui kuulajad olnuks sajad Burt Reynoldsi kloonid filmist «Deliverance» («Päästmine») heitlemas ühiskonna «loodusliku olekuga».
Loota kapitalismi otsa ülekvalifitseeritud tööjõult on sama kui nõuda kalkunitelt jõulude poolt hääletamist. Juba enne Marxi teati, et massid tänavail on ühiskondlik tooraine, mille vormimiseks on vaja visioone elust järgmises maailmas. Selliseid visioone meil praeg ei ole – ei meil inimestena Wall Streetil ega meil Eesti elanikena.
Eestit ja Ida-Euroopat kimbutab laiem probleem, et meie suured ideed (iga Väike Peeter söögu omast kotist) on maailma mastaabis väikesed, killustavad, süsteemi lõhkuvad ideed. Vaikimisi eeldavad needki ideed ühtse maailma kestmist.
Tänased massid tänavail võib taandada Elias Canetti tüpoloogiale. Kui tegemist on «keelu-massidega», seob neid streigi põhimõttel ühine loobumine individuaalsest põhitegevusest (loe tööst) eesmärgiga naasta selle juurde paremail tingimusil. Teine võimalus on, et tegemist on «nähtamatute massidega».
Canetti mõtleb viimaste all surnuid, kuid neid võib käsitleda ka kui süsteemi jaoks surnuid, kapitalismizombisid, kes enam normaalsele elule ei ärka. Esimestelt pole mõtet oodata unistamist kapitalismi lõpust. Teistelt pole mõtet oodata mitte midagi. Kui nad saavutavad kriitilise massi, kukub praegune süsteem lihtsalt kokku. Hoomata maailma, mis sellest sünnib (kui sünnib), oleks meie jaoks sama võimatu kui olnuks keskaegse inimese jaoks ette näha tööstusrevolutsiooni või massidemokraatiat.
Uut ilma näevad uued inimesed. 2011 ei ole 1968, 1917, 1905, 1848 ega 1789. Ideed on kaotanud oma suunava, maailma loova jõu. Ideedel oli jõud ühiskondades, mis uskusid hierarhiatesse, kus halvemale järgnes teatud kindlate reeglite järgi parem. Sellest süsteemist on rõhk välja jooksmas.
Realiseerumas on Rousseau’ ja Kanti hoiatus, et otsustusmehhanismide kaugenemine inimesest nõrgendab ühiskonda kooshoidvaid sidemeid. Turud, millele kõik toetub, jooksevad abstraktselt amokki ja poliitikal ei paista enam olevat lahendusi. Jumal on surnud, nagu ütles Nietzsche, kelle karkassilt näeb täna kõige kaugemale.