Orm Tammepuu

FOTO: Erakogu

Vähemasti kord aastas saame meedia vahendusel kuulda Eesti päästesüsteemi suurest rahanappusest. Tänavu on rahahäda õige kange, lisaks tavapärasele madala palga jutule räägitakse seisvast tuletõrjetehnikast, mittelendavatest kopteritest ja olematust merepäästevõimekusest.

Räägitakse, et riik ei jaksa ülal pidada küllaldaselt tuletõrjekomandosid, riik ei suuda abivajajaid helikopterdada, riik ei saa karile sõitnud purjekalt merehädalisi kätte. Tähtsad päästepealikud laiutavad käsi – raha ei ole. Valitsusjuht aga viibutab sõrme – raha on küll, viga peab olema juhtimises.

Ma arvan, et peaministril on õigus ja ega ta isegi patust prii ei ole. Nimelt põhjus, miks päästeks kulutatava suhteliselt suure osaga SKPst ei ole võimalik põhimõtteliselt saavutada ontlikku turvataset, on Eesti riiklik päästemonopol. Mis on halba monopolis ja miks monopol on ebaefektiivne, see peaks vähemasti parempoolse ilmavaatega isikutele hästi teada olema. Üks praegune valitsuspartei seadis monopolide vastu sõdimise lausa oma lipukirjaks viimastel valimistel. Ometigi on kõik valitsused järjepidevalt riikliku päästemonopoli sündi ja püsimist tolereerinud.

Päästemonopoli tekkimise üheks aluseks on kindlasti olnud hämamine nn siseturvalisusest, mida riik olevat kohustatud pakkuma. On pandud ühte patta vägivalda kasutavad jõustruktuurid, mille riiklik monopoolsus on paratamatu, ning päästmine, mis on aga olemuslikult täiesti erinev asi. Päästes on jõu kasutamine ja muu põhiõiguste ja -vabaduste riive erandlikud ja selleks ei ole vaja tsentraalset bürokraatiat.

Veel enam – miks peaks üldse riik päästega tegelema? Mujal eriti ei tegele. Piirkondliku päästekorralduse eest vastutavad reeglina kohalikud omavalitsused ja valdkondliku pääste eest mitmesugused eriorganisatsioonid, nagu merepääste, mäepääste, õhupääste jne. Kasutatakse paindlikku töökorraldust. Näiteks Rootsis on enamik päästjaid nö kaaskutselised: põhitöö on miski muu, kuid on leping ka päästetööde tegemiseks. Taanis kasutatakse päris palju nö eratuletõrjet, mida pakub seal turvafirma Falck. Soomes, nagu vast enamikes arenenud riikides, on tähtis roll vabatahtlikel tuletõrjujatel. Sealjuures tegutsetakse munitsipaalsetes päästeüksustes, mitte ei pea nad tegema mingeid MTÜsid ja käima siis ennast riiklikule päästekeskusele müütamas, nagu Eestis tavaks.

Vabatahtliku initsiatiivi musternäide Euroopas on ilmselt Saksamaa. Kui hakkas pihta tänavune hala Eesti vähesest kopterivõimekusest, meenus mulle otsekohe mõne aasta tagune kohtumine Münchenis Saksa õhupäästjatega. Punastes kombinesoonides noored kopteripiloodid olid tänavale suure laua üles löönud, tutvustasid oma organisatsiooni DRF Luftrettung ja kogusid annetusi. Tegemist on üle 30 000 lennu aastas sooritava valitsusvälise organisatsiooniga, mille põhisissetuleku tagavad ca pool miljonit püsiannetajat. Uute annetajate värbamiseks olidki noormehed tänaval oma tööd ja selle vajalikkust tutvustamas.

100 protsenti vabatahtlikel annetustel põhineb ka näiteks maailma üks vingemaid merepäästeorganisatsioone, Saksa Merehädaliste Päästmise Ühing. Ca 300 000 püsiannetajat tagavad piisava rahavoo, et pidada ülal nii suuri kui väikseid päästelaevu 54 tugipunktis, samuti 200 palgalist töötajat, keda toetavad veel 800 vabatahtlikku merepäästjat. Neil ei ole probleemi kividele sõitnud jahi aitamisega ja samas Saksa riigil pole sellega midagi pistmist.

Juttu vabatahtlikul tööl põhinevatest organisatsioonidest ja/või vabatahtlikust finantseerimisest ehk annetamisest võiks jätkata lõputult. See on vabade kodanike viis osaleda riigi poliitikas. Otsustada ise, mis on vajalik ja õige, panustades kas töö või annetustega endale meelepärasesse valdkonda, selmet tänitada, et mis riik see on ja kas sellist tahtsimegi. Alati kui Eesti meedias räägitakse vabatahtlikust tööst, ilmuvad välja kommentaatorid, kes irooniliselt soovitavad ka vabatahtlikke makse. Nad ei aimagi oma iroonias peituvat tõde: annetused ehk vabatahtlikud maksud on olulisel kohal arenenud riikide heaolu kindlustamisel. Muidugimõista ei puuduta see üksnes päästet – mistahes valdkonna edendamiseks on kodanikel kolm valikut: teha ise, maksta tegijatele või maksta ühiskassase, lootes, et sellest midagi ka soovitud valdkonda eraldataks. Viimasel juhul on siis otsustamine poliitikuile delegeeritud ja ükskõik kuidas nood raha ka ei jagaks, kõik ei ole rahul niikuinii.

Niisiis, tulles tagasi päästevaldkonna juurde, tuleks parema turvataseme saavutamiseks hakata riiklikku päästemonopoli otsast lammutama. See saab olema vaevaline, sest iga monopol püüab oma staatust säilitada. Suurt kahju on tehtud ühiskonna teadvusele, kultiveerides arusaama, et kogu päästevaldkond on professionaalide pärusmaa, ega tavaline inimene ei saa ega tohigi ise midagi teha. Nüüd on vaja see väärsuhtumine taas teistpidi keerata – et saab ja peab küll: igapäevase ohutu käitumisega, hädas naabri aitamisega, rahaliste panustega ja lõpuks vabatahtliku päästetööna kuni selle imeasjani, mida päästeamet nimetab elupäästevõimekuseks.

Päästemonopoli lammutamine ja detsentraliseerimine looks eeldused alternatiivsete päästevõimekuste arendamiseks ja laiapõhjaliseks koostööks. Piltlikult öeldes: riiklik lennusalk ei lähe ei Belgiasse oma kopterit remondijärjekorras ettepoole nügima ega ka mitte tänavale annetusi korjama. Ja ilmselt ega keegi ei annetaks ka – sest riik on oma agarate ametnike suu läbi ise deklareerinud, et peab ise sedasamust siseturvalisust tagama. Kui nüüd suutäis liiga suureks on osutunud, tuleks see ausasti välja öelda ja püüda edaspidi vastutust mõistlikult jagada.