Räägitakse, et riik ei jaksa ülal pidada küllaldaselt tuletõrjekomandosid, riik ei suuda abivajajaid helikopterdada, riik ei saa karile sõitnud purjekalt merehädalisi kätte. Tähtsad päästepealikud laiutavad käsi – raha ei ole. Valitsusjuht aga viibutab sõrme – raha on küll, viga peab olema juhtimises.
Ma arvan, et peaministril on õigus ja ega ta isegi patust prii ei ole. Nimelt põhjus, miks päästeks kulutatava suhteliselt suure osaga SKPst ei ole võimalik põhimõtteliselt saavutada ontlikku turvataset, on Eesti riiklik päästemonopol. Mis on halba monopolis ja miks monopol on ebaefektiivne, see peaks vähemasti parempoolse ilmavaatega isikutele hästi teada olema. Üks praegune valitsuspartei seadis monopolide vastu sõdimise lausa oma lipukirjaks viimastel valimistel. Ometigi on kõik valitsused järjepidevalt riikliku päästemonopoli sündi ja püsimist tolereerinud.
Päästemonopoli tekkimise üheks aluseks on kindlasti olnud hämamine nn siseturvalisusest, mida riik olevat kohustatud pakkuma. On pandud ühte patta vägivalda kasutavad jõustruktuurid, mille riiklik monopoolsus on paratamatu, ning päästmine, mis on aga olemuslikult täiesti erinev asi. Päästes on jõu kasutamine ja muu põhiõiguste ja -vabaduste riive erandlikud ja selleks ei ole vaja tsentraalset bürokraatiat.
Veel enam – miks peaks üldse riik päästega tegelema? Mujal eriti ei tegele. Piirkondliku päästekorralduse eest vastutavad reeglina kohalikud omavalitsused ja valdkondliku pääste eest mitmesugused eriorganisatsioonid, nagu merepääste, mäepääste, õhupääste jne. Kasutatakse paindlikku töökorraldust. Näiteks Rootsis on enamik päästjaid nö kaaskutselised: põhitöö on miski muu, kuid on leping ka päästetööde tegemiseks. Taanis kasutatakse päris palju nö eratuletõrjet, mida pakub seal turvafirma Falck. Soomes, nagu vast enamikes arenenud riikides, on tähtis roll vabatahtlikel tuletõrjujatel. Sealjuures tegutsetakse munitsipaalsetes päästeüksustes, mitte ei pea nad tegema mingeid MTÜsid ja käima siis ennast riiklikule päästekeskusele müütamas, nagu Eestis tavaks.