Arst ja patsient. Foto on illustratiivne.

FOTO: Caro / Oberhaeuser / Caro / Oberhaeuser

Arstide eksimused on unikaalsed. Teoreetiliselt võivad inimelude kaotamisega lõppeda ka näiteks inseneride, ehitajate või lennujuhtimiskeskuse töötajate vead. Neid antakse selle eest – vähemalt normaalses riigis – kohtu alla, arsti üldjuhul mitte. Miks? Sest esimeste töö allub matemaatilisele analüüsile, arsti oma mitte. Inseneri töös on kaks pluss kaks alati neli, arsti töös võib kaks pluss kaks olla vahel kolm, vahel neli ja vahel seitse. Üks ja sama haigus võib avalduda igal patsiendil ise moodi. Üks ja sama sümptom võib olla sadadel tervisehädadel. Üks ja sama ravim võib igal patsiendil ise efekti anda.

Arst peab enamasti võtma otsuse vastu ise, ilma võimaluseta kellegagi konsulteerida või kirjandust uurida. Ta ei saa otsustamisest ka keelduda või seda kellelegi teisele lükata.

Jah, on olemas mitmesugused juhendid, standardid, soovitused ning protokollid. Kuid iga patsient on erilaadne, meditsiin areneb tänapäeval kiiresti ja juhendid ei jõua järele. Pealegi on arstidele mõeldud juhendites vahel põhimõtteliselt kirjas nii, et ravimeetod võib olla efektiivne, aga võib seda ka mitte olla, mõnikord lihtsalt andmed puuduvad. Mida peab arst sellisel juhul tegema? Ta peab usaldama oma intuitsiooni ja kogemust, mitte juhendeid.

Arstide eksimused on aset leidnud heas usus ja heade kavatsustega, sest nad soovivad inimesi aidata, mitte nende seisundit hullemaks teha. Nende eksimusi hinnatakse juba post factum, kui andmeid on rohkem ja aeg ei suru peale.

Et ebapädevaid arste ametist ja arstipraktikast kõrvaldada, on tarvis tugevat ametialast ühendust, mida Eestis tegelikkuses pole ja lähemal ajal ei ilmu.

Hoopis teine lugu on, kui arstid on ebakompetentsed või ebaausad ning patsientide suhtes jõhkrad ja ükskõiksed. Selliste arstide väljapraakimine pole tänapäeval põrmugi kerge. Et neid ametist ja arstipraktikast kõrvaldada, on tarvis tugevat ametialast ühendust, mida Eestis tegelikkuses pole ja lähemal ajal ei ilmu. Seepärast võivad soodaarstid ja homöopaadid meil aastaid segamatult tegutseda. Ent ka patsiendid ei tohi olla naiivsed ega passiivsed, vaid peavad otsima kiiresti professionaalset abi, mitte jooksma Igor Mangi juurde tšakraid avama või hemorroide värske kurgiga ravima. Meditsiinisektoris esineb ka korruptsiooni selle eri tasanditel, omad huvid on nii ravimi- kui ka meditsiiniaparatuuri tootjatel.

Kuni Eestis pole tugevat professionaalset arstide ühendust, mis astuks sellistele nähtustele otsustavalt vastu, peab seda tegema neljas võim. Meditsiin ja haridus on erialad, millesse panustatud ressursid korreleeruvad inimkapitali arenguga. Selle pärast võiks Eesti ühiskonnas olla ka rohkem arutelu nende üle, mitte selle üle, kas osta kolm tanki ja tunda nende üle uhkust või mitte.