Martin Hallik: kallis tasuta kõrgharidus

Teisipäeval toimus Tartu Ülikoolis kõrgharidusreformi teemal debatt. Pärast selle ametlikku lõppu vaidlesid Jaak Aaviksoo (vasakul) ja Martin Hallik omavahel veel mitu minutit. Foto: Martin Pau

Tartu Ülikooli õppeprorektor Martin Hallik soovitab praegu riigikogu menetluses oleva kõrgharidusreformi seisma panna, sest plaanitud kujul see soovitud tulemust ei anna.
 

Tasuta kõrghariduse idee on kallis paljudele üliõpilastele, õppejõududele ja poliitikutele. See on sümpaatne ilmselt enamiku inimeste jaoks. Seetõttu andsid paljud valijad oma hääle riigikogu valimistel tasuta kõrgharidust lubanud erakonnale.

Ent idee olemuse ja selle teostuse vahel laiutab kuristik, täis suuremaid ja väiksemaid probleeme, mis muudavad reformi selle praegusel kujul õudusunenäoks nii ülikoolide kui ka üliõpilaste jaoks.

Nii nagu haridus- ja teadusministeerium soovivad ka ülikoolid reforme kõrghariduse rahastamisel ja juhtimisel. Aga üks edukas reform saab sündida ikka nii, et ülikoolide, sealhulgas ka üliõpilaste häält võetakse kuulda.

Reformi ajastus on erakordselt ebaõnnestunud. Tavaliselt kinnitavad ülikoolid oma vastuvõtueeskirja oktoobris või hiljemalt novembris. Juba detsembri alguses on paljude tudengiks pürgivate noorte jaoks ülioluline üritus nimega «Teeviit», kus ülikoolid annavad teada, kui palju ja millistel tingimustel tudengeid mingile erialale võetakse. Seejärel peavad õpilased juba uue aasta alguses tegema oma riigieksamite valikud.

Kõrgharidusreformi edasise menetlemise suhtes riigikogus võib arvata, et see võetakse vastu detsembri alguses. See tähendab, et ülikoolid saavad oma vastuvõttu puudutavad detailid paika panna alles jaanuaris.

Kogu protsessi selline ajastamine toob noorte inimeste jaoks kaasa suure segaduse. Vastuvõtuarvud on väga otseses seoses ülikooli eelarve kujunemisega. Eelarve võetakse ülikoolides tavaliselt vastu detsembris. Selles olukorras satub ohtu ka ülikooli eelarve õigeaegne vastuvõtmine.

Raha tasuta kõrghariduse eest

Tasuta kõrghariduse ideed välja käies lubati valijatele, et haridus saab olema tasuta ning ülikoolidele kompenseeritakse tasulisest õppest kaotatav raha. Tegelikkus kipub olema midagi muud.

2012. aasta sügisel algav reform võtab ülikoolidelt palju raha ära, aga asemele ei anna riik midagi. Vähemalt ei näe 2012. aasta riigieelarve seaduse projekt seda ette. 2013. aastaks lubatav 6,1 miljonit eurot tasandusraha on pea kaks korda vähem, kui Eesti avalik-õiguslikel ülikoolidel vaja oleks.

Riik lubab, et vaid üksikute erialade kohta öeldakse välja riigi ootused lõpetajate suhtes ning ülejäänus on ülikoolid autonoomsed, see tähendab, et see on iga ülikooli oma asi, millised õppekavad kinni pannakse ja millised püsti hoitakse.

Piltlikult öeldes antakse kümnele lapsele tekk, mille alla mahub maksimaalselt kuus last, neist kahe kohta on hoolitsev isa öelnud, et nemad peavad teki alla saama, ja ülejäänud kaheksa peavad soojema koha nimel omavahel kaklema hakkama. Igaüks võib ette kujutada, kui «südamlik» on õhkkond selles peres.

Tartu Ülikool, mille tasulise õppe osakaal on viiendik, on veel suhteliselt heas situatsioonis võrreldes ülikoolidega, kus tasuliste tudengite osakaal on oluliselt suurem.

Selge on aga see, et kogu sotsiaaliavaldkond langeb kõigis ülikoolides tugeva surve alla ning ülikoolidel ei ole võimalik võtta oma sisemistest reservidest piisavalt raha, et tekkinud auku katta. Ühe või teise eriala sulgemine tähendab seda, et õppivad üliõpilased tuleb siiski ära õpetada ning kahe aasta jooksul jäävad kulud peaaegu samaks, aga tulud kahanevad.

Tulevikus peaks riigilt ülikoolidele laekuva tegevustoetuse aluseks olema terve hulk indikaatoreid. Tulemust ja kvaliteeti peaks hakatama hindama näiteks selle järgi, kui palju õpib ülikoolis suhteliselt alla vaesuspiiri elavaid tudengeid; milline on õppejõudude keskmine vanus ja üliõpilaste regionaalne päritolu.

Seejuures ei ole praegu teada, kas riik hindab kõrgemalt seda, et üliõpilane on pärit Tallinnast või Surjust. Igal juhul ei saa tulemust ja kvaliteeti hinnata vanuse, päritolu või tudengite rahakoti paksuse järgi.

Prognoositavad kõrvalnähud

Plaanitava kõrgharidusreformi eesmärk on survestada üliõpilasi lõpetama võimalikult kiiresti, võimaldades õppida tasuta. Mõte, et tudeng võiks oma stuudiumi nominaalajaga läbida, väärib ju igati tunnustust. Paraku on möödapääsmatuks kõrvalnähuks asjaolu, et eksamite tegemisel muutub oluliseks kvantiteet, mitte kvaliteet.

Üliõpilase jaoks muutub omaette eesmärgiks semestris ära teha 30 ainepunkti ulatuses aineid. Kui hästi need eksamid tehtud on, pole tähtis. Peamine on läbi saada. Keskpärasuse leviku oht on ilmne. Võimalusi, kuidas sellest ohust üle saada, on mitu. Olgu selleks siis stipendiumid või teatud kindel keskmise hinde piir, mille tasuta õppija peab siiski ületama.

2012. aasta sisseastujate arv kasvab suure tõenäosusega märkimisväärselt. Paljud praegu raha eest õppivad tudengid üritavad oma erialale uuesti sisse astuda, et siis kogutud punktid üle kanda ning tasuta edasi õppida. Kui suur selliste tudengite hulk olema saab, ei oska keegi ennustada.

Värsketele gümnaasiumilõpetajatele tekib aga hulgaliselt lisakonkurente ning ülikoolid kaotavad sissetuleku, mille kompenseerimise kohta pole riik seni sõnagi öelnud.

Kes vajab sellist kõrghariduse reformi? Sellisel kujul ei vaja seda reformi ei üliõpilased ega ülikoolid, tõenäoliselt isegi mitte poliitikud. Tudengid vajavad tasuta kõrgharidust ja ülikoolid õiglast rahastamist, mis võimaldaks anda kvaliteetset õpet.

Tark oleks praegu seaduseelnõu menetlus riigikogus seisma panna, sest lisaks eelöeldule on ka riigikontroll oma arvamuses «Ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse» eelnõu kohta öelnud, et riigikogule esitatud eelnõu on ebapiisavalt ette valmistatud ja mitmed olulised küsimused jäävad lahendamata.