Näib, et internetikommentaariumi idee võib, vähemalt sellisena, nagu seda esialgu ette kujutati, mõneti läbikukkunuks lugeda. Kollektiivsest mõttevahetusest ei saanud asja ei ühise aju ega katarsise käivitajana. Kui esimese – kollektiivse mõistuse idee realiseerumata jäämise – võib ehk anonüümsuse põhimõtte kontole kirjutada (anonüümselt vohavad pigem ikka emotsioonid kui mõtted), siis läbikukkumist katarsise vallandajana, emotsionaalse ventiilina ei saa ilmselt üksnes anonüümsuse süüks pidada.
Seda seletab võrdlus kommentaariumi ja selle vahel, mida Vene kultuuriteoreetik Mihhail Bahtin kirjeldas raamatus «Rabelais ja tema maailm» kui karnevalikultuuri. Karneval, Bahtini käsitluses, pakkus võimaluse astuda lühikeseks ajaks välja ühiskondlike ettekirjutuste ja tavade paine alt, vahetada rolle, panna ette teise mask ja kanda teise riietega ka teise positsiooni, öelda välja see, mida tavalises rollis ei tohi, ei julge või mõlemat, pöörata maailm pahupidi – et siis karnevali lõppedes naasta reeglite ja korra juurde.
Kollektiivsus, anonüümsus, mida pakkusid maskid, hierarhiliste positsioonide kadumine, sotsiaalsete tabude rikkumine – üsna sarnane praeguse aja netikommentaariumiga –, toimis just kui ventiilina, mis omal moel ühiskonna stabiilsusele kaasa aitas.
Kommentaarium aga on, vastupidi, hakanud tööle mitte emotsioonide/eelarvamuste ventiilina, vaid akumulaatorina. Mis läks valesti?
Vastuse, vähemalt ühe võimaliku, saab teisest karnevalikultuuri tänapäevasest avaldumisvormist, Inglise lavakomöödiast, stand-up comedy’st. Briti ühiskond, kus senini kehtib üsna range klassijaotus ja vastavad sotsiaalsed normid ning kus ebaviisakas kõnetamine võib tähendada sotsiaalselt suuremat pattu kui viisakas tänavarööv, on loonud oma vastandkultuuri. Sketšid kajastavad poliitkorrektse seisukoha antipoodi. Ja mitte üksnes koomikul laval pole voli olla valikuta jäme ja puudutada teemasid, mis muidu pigem välditavad on, vaid see õigus laieneb ka lavalt saali.
Kuid uue korra oaas lõppeb maja ees tänaval. Kaks erinevat reeglistikku hoitakse ruumiliselt lahus, need ei segune kunagi.
See piir on aga kommentaariumi puhul puudu. Tõsises meeles kirjutatud loo ja selle kommentaaride vahel on eraldusjoon üsna heledaks kulunud. Meediauurijate seisukoht, mis kommentaarid loo lahutamatuks osaks luges, pitseeris nende samasuse lõplikult.
Üks majapidamine, nimetame seda ühiskonnaks, ei saa hakkama ei köögi ega tualetita. Probleemid algavad siis, kui need kaks samasse ruumi ehitada.