Mul on hea meel kommenteerida rahandusminister Jürgen Ligi ja Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete lektori Viljar Veebeli debatti Kreeka abistamise teemadel. Seda enam, et ise Stockholmi Kõrgemas Majanduskoolis majandust õppinuna pakub mõttevahetus mulle ka professionaalset huvi.
Rahasse puutuv ei jäta vist küll ühtegi inimest külmaks, eriti kui maksude läbi peaks ühe poole stsenaariumi kohaselt tekkima võimalus, et iga inimese «taskust» võetakse arvestatav summa eurosid.
Väitluse suunas liigsest majandusteooriast kõrvale küll teemapüstitus – täna otsime vastust küsimusele, kas Kreeka abistamine on õiglane, mitte tingimata Eestile või Euroopa Liidule majanduslikult kasulik. Tõsi, läbi rahakoti põimuvad antud juhul õiglus ja kasu küllaltki tihedalt.
Ehkki mõlemad osalejad tõid enda poole õigustamiseks oma argumentides välja erinevaid põhjendusi, vajus väitlus ristküsitluse ajaks üsna ühetaoliseks – aruteluks, mis on abistajate jaoks pikas perspektiivis odavam.
Ülejäänud mõtete osas kumbki pool teise argumente liigselt ümber lükkama ja neis vigu otsima ei vaevunud – parem oli siinkohal rahandusminister Ligi, kes oma kiires vasturepliigis üsna mitu Veebeli mõtet põhjendatult maha kandis.
Mõlemal väitlejal oli probleeme argumentide sisu lõpuni põhjendamise ja kvantifitseeritavate näidete toomisega – tihti väideti üht; öeldi, et see viib teiseni; aga miks ja kuidas see sinna viib, jäi justkui puudu.
Sellise käitumise musternäide oli Viljar Veebel – tema esimese sõnavõtu lõpuosa kaks ainult küsimustest koosnevat lõiku panid võib-olla mõne detailidega kursis olevama inimese mõtlema, kuid ei pakkunud enamusele argumenteeritud mõtteteravust.