Mikk Salu: maalt linna

Foto: Urmas Nemvalts

Nii nagu vihm tahab sadada taevast alla, tahavad inimesed maalt linna. Vallast maakonnakeskusesse, maakonnakeskusest Tartusse või Tallinna. See on lihtne fakt. Ometi – selle fakti ignoreerimisel põhineb selline tore nähtus nagu regionaalpoliitika.

Regionaalpoliitikud eeldavad, et liikumine maalt linna on paha. Nende peas eksisteerib abstraktne ideaal, missugune peaks olema Eesti haldusjaotus, kui palju ja kuspeaksid inimesed elama. Paremal juhul on ideaaliks hetke status quo. Kui Mustvees elab 1500 inimest, siis nii on hea, nii peab jääma ja eesmärk on rahvaarvu vähenemine ära hoida. Halvemal juhul on aluseks mingi (tihti suvaliselt) valitud asjade seis minevikust ja eesmärgiks on inimesed maale tagasi meelitada.

Tegelikult me aga ei tea, kui palju ja kuskohas peaksid inimesed elama. Me ei tea, kas Mustvee «õige» rahvaarv on 1500 või 1000 või 2500. Me ei tea sellepärast, et seda «õiget» polegi olemas. Esimene samm parema regionaalpoliitika poole võikski olla sellest mõttekrambist lahtisaamine. Kui näiteks Laekvere elanike arv on 20 aastaga vähenenud veerandi võrra, siis regionaalpoliitiku vaatenurgast võib see olla halb, aga lahkunud inimeste vaatenurgast võib see olla hea, sest nüüd on neil parem palk ja huvitavam töö.

Kui Jüri Mõis kümme aastat tagasi inimesi Tallinna kutsus, siis peeti tema sõnu ketserluseks. Ometi pole neis midagi erilist, Soome ja Rootsi on teinud poliitikat, mille eesmärgiks hõlbustada inimeste ümberasumist. Kui inimesed tahavad linna, kas peab siis tegema poliitikat, mis aitaks nende soovidele kaasa, või üritama iga hinna eest neid kohapeal kinni hoida?

Ükspuha kui palju ei üritataks kohalikku elu arendada ja sinna töökohti luua, kusagil mujal arendatakse ja luuakse ikka rohkem. Isegi Euroopa Liidu raha jagatakse kõigepealt Tartu- ja Harjumaale ning seda sellepärast (nagu selgitas Lääne maavanem), et kui ehitad euroraha eest ujula, siis esmalt ikka sinna, kus on rohkem ujujaid. On ju loogiline? Vanamoodne regionaalpoliitika aga üritab loogikat eirata, üritab ujuda vastu inimeste soove ja panna vihma sadama maa pealt taevasse. Sellepärast on see kallis ja väheste tulemustega. Nii tasuks mõelda ka teistele lahendustele, näiteks neile, mis teevad ümberasumise, linna elama tulemise või vähemalt linnas töölkäimise lihtsamaks.

Ei pea kartma, et ühel hetkel elavad kõik Tallinnas. Küsimus on tasakaalus. Tegemist on ju vahetuskaubaga, keskuses on kõrgemad palgad ja suuremad võimalused. Mujal on puhtam õhk ja vähem ummikuid. Iga maamaja kõrvale ei ole võimalik ehitada  teatrit, pangaautomaati ja hambaarsti kabinetti. Nii nagu Tallinna kesklinnas ei ole võimalik leida maja vaikses looduskaunis kohas. /