Juhtkiri: tegusat teist ametiaega!

Teiseks ametiajaks Eesti presidendiks valitud Toomas Hendrik Ilves andis eile riigikogus ametivande ja alustas oma teist ametiaega riigipeana. Foto: Raigo Pajula/Postimees

Toomas Hendrik Ilvese teine ametiaeg algas ametlikult eile vande andmisega riigikogu ees. Demokraatias oodatakse sageli, et teisel ametiajal on riigipea tegusam ja kompromissitum, sest ta ei pea enam arvestama tagasivalimiseks toetuse kogumisega. Aktiivsus, häälekam osalemine avalikes vaidlusküsimustes on kindlasti üks, mida võiksime Ilveselt nüüd oodata. Praegune riigipea on varemgi end algatuste ja mõttearendustega sidunud – kui meenutada kas või kampaaniat «Talendid koju!», sõnaust või poliitilist kultuuri –, ent kindlasti on teisigi teemasid, mis tõuseksid avalikkuse tähelepanu keskmesse nimelt seepärast, et president neist murega kõneleb.

Samas asub kusagil ka tasakaalupunkt rahva ootuste ja presidendi institutsioonis kätketavate võimaluste vahel, mida kõigutada pole mõistlik. Ilves on tegelikult seda ka tajunud ning suhteliselt veenvalt põhjendanud, miks president ei saa Eestis teha rohkem, kui põhiseadus seda lubab. Olgu see pealegi põhiseaduslik minimalism. Rahvas võib ju näha riigipead suunanäitajana, ühiskonna südametunnistuse sõnastajana või viimase instantsi moraalse kohtumõistjana, ent vaevalt soovib keegi kujunevat «rahva isa», kelle sõna on kirjutamata norm ning tugev käepigistus pigem kõva käe moodi. Eesti on parlamentaarne vabariik ning Ilvesel on selle meelespidamine suhteliselt hästi õnnestunud – miks mitte siis ka järgmisel viiel aastal.

Paljutki aga ei ole seadusesse täpsemalt kirjutatud ning presidendi võimalused midagi muuta peituvad teinekord sammudes, mis tema ülesannetega otse ei seondugi. Piisab, kui meenutada, kuidas Ilves oma 20. augusti vastuvõtuga kultuuritegelastele on kraapinud selt tähtpäevalt maha mõne poliitiku tekitatud «edgaripäeva».

Ametivande järel peetud kõnes lubas Ilves muu hulgas vastu seista lihtsaid ja kiireid lahendusi lubavale populismile. Selle joone hoidmist jälgime tähelepanuga, sest nii mõneski Euroopa Liidu riigis pead tõstvate tendentside tõttu ei saa populismitonti ka meil pidada vaid kujuteldavaks ohuks. President ei saa keelata midagi, mis jääb seaduse raamesse, ent samas saab president kõnelda vabalt ohtudest, kui ta neid kusagil näeb. Ahvatlusi lihtsamale rajale libiseda on ümberringi piisavalt, kuid tupikteele pööramine pole tegelikult lahendus.

Eesti on 20 aastaga saanud täiskasvanuks – seegi mõte tuleb presidendi kõnest. Üleolev suhtumine, oma ebameeldiva kogemuse laiendamine kõigile teistele pole täiskasvanulikud jooned. Soovime presidendile jõudu tööle teiseks ametiajaks!