Online-väitlus: Kreeka abistamine on õiglane

Online-väitlus toob Kreekale antava abi üle arutlema rahandusminister Jürgen Ligi ja politoloog Viljar Veebeli. Foto: Laura Oks / Peeter Kümmel, Sakala

Postimees.ee tänases online-väitluses üritab rahandusminister Jürgen Ligi tõestada, et Eesti abi Kreekale on õiglane. Vastupidist seisukohta kaitseb Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete lektor Viljar Veebel. Debatti modereerib Eesti Väitlusselts.

Pärast avakõnesid sai Ligi võimaluse kiireks vastulauseks (vt teksti lõpuossa). Sellele järgneb kell 11 interaktiivne ristküsitlus, kus saavad sõna sekka öelda ka lugejad. Oma lugejaküsimused mõlemale poolele võib postitada selle loo kommentaariumisse, paremad neist esitatakse ristküsitluses väitluse osapooltele.

JÜRGEN LIGI ARGUMENDID
Kreeka abistamine on õiglane

Kreeka aitamine on õiglane Euroopa, meie endi ja nende miljonite kreeklaste pärast, kes väärivad võimalust oma riik ummikust välja viia ning jõukohast elu elada. Selleks tuleb anda neile aega, mitte tagastamatut abi. Samas on palju loota, et üks rahvas võtaks teadmise kasinast tulevikust ja välissurvest vastu entusiastlikult.

Ebaõiglane on see Kreeka riigi enda pärast - tema tegude, tegematajätmiste, suhtumiste pärast.

Euroopa majanduse olukorda võrreldakse tihti tulekahjuga ja põhjus on tegelikult Kreeka. Naabri tulekahju puhul on inimlik kaasa tunda või vähemasti häbeneda ning koos ülejäänud külaga appi minna.

Südametunnistusest käegakatsutavam on omakasu: tulekahjust on süttimas Euroopa küla, mida juba välditakse - finantsturud on kivina kukkunud ainsa viitega Kreeka tulekahjule ja aeglasele kustutamisele. Majanduskasvu ja töökohtade loomist Euroopas ei julge rahastada ei pangad ega tarbijad.

Kui Eesti enda tulemüürid ka pidama peaks, ei pääseks me mainekahjust – me oma aktsiad ja muu vara hinnad langevad meie käitumise ja laastatud keskkonna pärast, see usutakse olevat jäetud peremehe hooleta laokile. Spekulatiivsete investorite mõju on kui vandaalide oma, panustatakse allakäigule ja peletatakse eemale pikaajalisi plaane teha tahtvaid investoreid.

Õigupoolest pole tegu isegi küla, vaid kortermajaga, ja selle kandekonstruktsioonide pinge kasvab – taas on päevakorral pankade toimetulek Kreeka võlakirjakahjude korral.

Isegi kui meil pole hoiuseid, pensionisambaid või eluaset, tahame me ikka, et säiliksid töökohad ning ei korduks 2008-2009, mil kaose vallandajaks oli üks investeerimispank.

Meie suur omakasu seisneb ka Euroopa koostöös – olgu see usaldusväärne valuuta, ühisturg, julgeolek, äsja rakendunud kriisiennetus- ja -halduse mehhanismid, mis Kreekat ja kogu Euroopat eneseparandusele sunnivad, või ainuüksi tagastamatu finantsabi, mida saame kordades rohkem kui annaksime välja garantiisid.

Lühidalt hoiame Kreekat abistades ära suuremat kahju Eestile ja Euroopale ning saame vastu tugevama Euroopa. Aga seda vaid tingimusel, et Kreeka oma reformid ellu viib. Põhiküsimused peavad olema seal, mitte eurooplaste valmisolekus tingimuste täitmise korral sekkuda.

VILJAR VEEBELI ARGUMENDID
Kreeka abistamine ei ole õiglane, vajalik ega otstarbekas

Vabas ühiskonnas ei ole perioodilistes majandus- ja finantskriisides midagi erakorralist ega ebaõiglast. Nende funktsioon on sundida ühiskondi laiemalt ja majandust kitsamalt muutustele ning efektiivsusele.

Lubades kriisidel regulaarselt välja juurida raiskamist ja laiskust, arendame me pikaajalist Euroopa konkurentsivõimet ja stabiilsust. Seega ei ole turgude langused ja kriisid midagi, millele peaks institutsionaalsete hoobade või maksumaksja rahaga vastu astuma - pankrotihirm on turumajandusele sama vajalik kui põrgu kontseptsioon religioonile.

Pigem vastupidi, luues läbi stabilisatsioonimeetmete teadmise, et pankrot on võimatu, võtaksime sellega (ja paraku oleme juba võtnud) paljudelt soovi pingutada ning vastutada.

Täna plaanitaval viisil Kreeka «aitamine» läbi võlakirjaintresside kontrollimise on lisaks tarbetusele ka ebaõiglane teiste riikide maksumaksjate suhtes. Esiteks on moraalselt küsitav anda justkui Kreeka abistamiseks kokku kogutav abiraha eelkõige võlausaldajatele (nn erainvestorid, kelleks on Saksa, Prantsuse ja Belgia suurpangad), kes raha Kreekasse laenates võtsid kergemeelselt teadliku äririski.

Teiseks tähendab Kreeka võlakirjade hinna kunstlikult madalal hoidmine koos teiste riikide täiendavate kohustuste võtmisega topeltkaristust seni reeglitest kinni pidanud riikidele, kelle intressid kerkivad. Nii võib näiteks Kreeka saada läbi EFSFi laene 3,5-protsendise intressiga, samas kui fondi panustav Itaalia peab ise samal ajal maksma turgudel ligi 6 protsenti.

Euroopa ühistes huvides ei ole sugugi protsess, kus võlakirjade turul ei oma intressid enam tagasisidestavat funktsiooni, eriti kui sellega paralleelselt suunatakse vahendeid tootlikest piirkondadest ebatootlikesse.

Seda ebaratsionaalsem on tuua ohvreid «tagamaks Kreeka naasmist laenuturule». Igasugune abiprogramm, mille eesmärk on taastada Kreeka laenuvõimekus, on oma olemuselt perspektiivitu, sest just laenuvõimekus oligi tänase kriisi algpõhjus.

Kreekat võib soovi korral aidata ilma edasiste laenudeta ja võimalusel tuleks Kreeka ligipääsu laenuturule piirata, kuni riigivõlg on alanenud nõutava määrani.

Lisaks puudub Kreeka abistamisel lühiajaline majanduslik otstarbekus. Tänasel viisil Kreeka «abistamine» ei tegele kuigivõrd nende fundamentaalprobleemidega, mis on puudujäägid innovatsiooni, tootlikkuse ja ekspordivõime osas.

Ja - kas abirahade kasutamine saaks üldse olla sihipärane, kui Kreeka riigirahandus on tänasesse olukorda sattunud ELi range järelevalve tingimustes? Ilmselgelt on olemasolev kontrollimehhanism sobimatu, kui võimaldab selliseid kõrvalekaldeid.

Seega, enne varasemast suuremate fondide eraldamist on vaja põhjalikult reformida kontrollmehhanismi.

Kas Kreeka abistamine on Eestile kasulik? Miks me peaksime toetama viimaste turumajanduse ja riikide omavastutuse komponentide nullimist ELis?

Miks me peaksime toetama vahendite ümberjagamist efektiivsest ja reegleid täitvast ELi osast selle ebaefektiivsesse osasse ja kuidas see küll Euroopat tervikuna tugevamaks või konkurentsivõimelisemaks teeks? Kas Eesti suudaks üle elada globaalse finantskriisi kordumise?

Siin võib vastata Andrus Ansipi sõnadega aastast 2008: «Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma sooviksingi elada». Tänu 2008. aasta kriisile on Eesti majandus täna oluliselt konkurentsivõimelisem ja riigirahandus läbimõeldum.

JÜRGEN LIGI KIIRE VASTUREPLIIK

Minu oponendi argumentatsioon muutub ebatäpseks sedamööda, kuidas ta eemaldub peatükist «Sissejuhatus majandusteooriasse». Tõepoolest on turusignaalid vajalikud ning turu puhul pole vaja rääkida õigluse kategooriast.

Paraku oleme Kreeka puhul turu ja tema tasakaalu olukorrast väga erinevas seisus: paljud turumehhanismid on olnud Kreekas välja lülitatud ning suuresti nende sisselülitamiseks ongi vaja Kreekal nõu, survet ja aega. Kreeka ja kreeklased ei ela juba ammu enam unistustes ega karda «pingutada».

Kord alt veetud investorite usaldus aga karistab praegu seda maad määral, mis ei luba majandusel august välja tulla. Seegi on osa turumajandusest, aga selle tagajärjed on sotsiaalselt ja poliitiliselt Euroopale liig. Ka on turumajanduse teooria ammu kahe sirge (nõudmine ja pakkumine) asemel tegelemas paljude kõverate, hälvete ja tõrgetega.

Fundamentaalse veana eirab Viljar Veebeli avakõne tõsiasja, et Euroopa päästab praegu eelkõige iseennast. Kreeka nakkus on reaalsus ning sunnib tegema ümber nii eelarveid kui äriplaane. Sealhulgas Eestis. Selles ei ole midagi õiglast, kui Kreeka pärast kannatavad reeglite täitjad. Ka meie alandame oma väljavaateid Kreeka süül.

Itaalia näide aga on siinkohal väga õnnetu valik. Tegu on teise kroonilise võlgu elaja ja reeglite rikkujaga. Nende karistus on välja teenitud, reiting langeb ja intressid tõusevad. Ka nemad peavad muutuma ja muutuvad selle turusignaali tõttu. Nende määratu huvi on püsida turul, see on palju olulisem kui paar protsenti intressikulu (mis langeb osaks vaid väikesele osale laenudest – lähiajal võetavaile).

«Tagasiside funktsioon» töötab, see on fakt, ja vägagi jõhkralt. Kogu kreeklaste eluolu ja tulevikuväljavaated on selle mõjul pea peale pööratud.

Kreeka tõbe tuleb ravida koldes, sest nii on odavam ja järelikult maksumaksja suhtes õiglasem. Pole õiglane esitada eurooplastele lihtsalt arveid tohutu riski ja majanduslanguse eest, selle asemel tuleb tema kulud ja riskid minimeerida, pannes Kreeka end reformima ja anda tagastatavat, intressi teenivat finants-«abi». Maailma turud ootavad just otsustavat sekkumist, mitte pankrotti.

Vähest informeeritust näitab jutt pankade vastututamatusest. Pangad on kaasatud, nad saavad kokkuvõttes raha tagasi vähem ja madala intressiga. Iseasi, et näiteks Euroopa Keskpank ja turud peavad just seda kaasamist Kreeka rahanduse lõpliku kollapsi põhjuseks. Sellega kehtestatakse õiglust, kuid saadakse vastu täielik umbusk.

Mitte midagi ei saa ma aru «Kreeka laenuturult eemale hoidmise» ideest. Nad on liigagi eemal ja selle tõttu teevad enda kohta uskumatuid ponnistusi. Tuleval aastal on neil prognoositud eelarve primaarülejääki ehk laenu tagasimakse võimet varasid müümata, ehkki veel 2 aasta eest oli see 10,3 protsenti miinuses.

Et Kreekas ei tegeldaks fundamentaalprobleemidega, on taas tõsine valearvamus. Just majanduse avamine konkurentsile ja investeeringutele on reformide peafookus. On tööturu reform, erastamine, tohutute konkurentsibarjääride kõrvaldamine. Radikaalselt vähendatakse riigi kulusid ja sotsiaalsüsteem korraldatakse ümber. Stimuleeritakse nii tööd kui investeeringuid.

On tõsi, et senised kontrollmehhanismid ei ole töötanud. Aga, jumal paraku, need on ju äsja täielikult reformitud ja isegi kollane ajakirjandus jutte sellest täis! Konkreetselt Kreeka statistika pole enam mitte lihtsalt luubi all, vaid Eurostati poolt pahupidi pööratud ja toimib tükk aega.

Oponendi viimane lõik väljub sisulise debati raamidest.

Avakõnedele ja vasturepliigile järgneb kella 11 paiku interaktiivne ristküsitlus. Sellele järgnevas väitluse kolmandas osas esitab kumbki osapool oma lõppsõna.