Tarmo Teder: kas sa Kostjat ja Tarmot tead?

Eesti-Põhja Iirimaa jalgpallikohtumise vaatamine Hiiu pubis. Foto: Mihkel Maripuu

Vahest mõni üksik hing Karja keldris teab, kes on Tomas Tranströmer. Küll aga tunnevad seal kõik Kostjat ja Tarmot, kirjutab Sirbi toimetaja ja kirjanik Tarmo Teder.

Omajagu epateerides sai vist juba viis aastat tagasi villast visatud, et kultuur ehk siis kaunid kunstid on jalgpalliministeeriumi spordiosakonna känguv haru. Kahjuks või õnneks lähevad suust paisatud liialdused mõnikord ka täide. Puhuti, paiguti, iiliti või rajuga, aga pikemalt pole need tormipoisid maad võtnud. Nüüd on õhus tunda pikemat tsüklonit.

Eesti vutihullud, pöidlapidajad ja ka parastajad on pea kakskümmend aastat pidanud alla neelama palju rohkem kibedaid okkaid kui sekka harvu magusaid sõõme. Lootust ja usku pole kaotatud ka mustema masenduse päevil. Kui liha oli juba kuradile antud, siis kondid kingiti jumalale.

Jalgpall on inimkonna demokraatlikem mäng ja pall on ümmargune. Kõik võib muutuda mitte minutitega, vaid suisa sekunditega, rääkimata aastatest. Adra seadmise aeg kestab edasi.
Oh, millest kõigest jalgpalli paremaks on peetud: seks, kirjandus, performanss ja pasjanss. Igatahes paistab kindel, et jalgpall pole mitte üksnes demokraatlikem, vaid ka emotsionaal­seim rahvamasse ja riike liitev ja vastandav suur vaatemäng.

Vahel verinegi südamest andmine, tsivilisatsiooni ja kultuuri loodud universaalne sõja asendus, mis ei küsi kahuriliha ega emalaevu. Siiski ei tasu kunagi unustada, et üle mõistuse keenud suur jalka, kui välja lööb mängiva inimese kiskjapale, on negatiivse lisaproduktina kahjuks tootnud ka raevu ja kümneid laipu, kui meenutada näiteks 1980. aastate traagilisi kokkupõrkeid Liverpooli klubi kahe mängu vaatajate tribüünidel Brüsselis ja Hillsborugh’s.

Igal ajastul ilmnevad selle sotsiaalpoliitikat peegeldavad konnotatsioonid ka jalgpallis.

Pakkusin siinse mõtiskluse esimeses lauses paradoksaalse hierarhia. Tavalise loogika järgi käsitletakse jalgpalli riiklikus kastisüsteemis ikka kultuuriministeeriumi spordiosakonna alaliigina.

Kuid elul on oma absurdi pööritav pahupool. Ühtäkki on meie rahvuskoondise hämmastava võiduseeria asjus tuld võtnud ka muidu täitsa vutikauged tüübid. Võhivõõrad ja erikeelsed langevad pubis või tänaval üksteisele kaela ega häbene oma nõrenäärmeid. Aastaid tagasi punnitatud välireklaamikampaania à la «kas sa Sergeid ja Indrekut tead» on nüüd täidetud sisuga.

Pole vaja paberile projekteeritud soovmõtlemise järgi heisatud õõnsavõitu plakateid. Mis muu kui luust ja lihast kirglik vutt ning vastase sahisev väravavõrk suudab enamjagu eestimaalasi veelgi tundelisemalt kokku liita? Kindlasti suutsid seda ka Veerpalu ja Šmiguni olümpiakullad, aga meie vutikoondis on teinud alles esimese tõsise prõmmimise miski EMi alagrupist edasipääsu uksele. Äkki on jalgpall rahvasuus üleüldine kõneaine ja võitudest ei saa mööda vaadata ka sapisemad võrgukommijad.

Muidugi on ka praegu Eestis küllalt inimesi, kellele jäävad Tammsaare ja Tubin või Oks ja Wiiralt alati kümme korda tähtsamaks kui Eesti rahvuskoondise hiilgavaimgi võit. Aga isegi kaunite kunstide paadunud kummardajad, spordiiroonilised intellektuaalid ja üdini kossu- või suusausklikud on sunnitud midagi möönma, kui meie jalgpall on äkki tõusnud justkui kultuuri ja spordi kohale.

Nagu see Itaalias pidevalt kombeks, kus vutist paistab olevat saanud omaette religioon, mille üleskütmisega meedia auru kokku ei hoia.

Meil sai reede õhtul omaette nalja ETV nn jalgpallistuudioga, mis paiknes seekord õlleauruses Karja keldris. Tagantjärele võib öelda, et see oli muhe ja vaimukas lahendus. Vutiplära ei tule ajada mitte klaaskastis, vaid keset rahvast.

Laupäevases «Aktuaalses kaameras» oli võit Belfastis tõstetud teiseks uudiseks ametiühingute mingite allkirjade korjamise järel. Meenub pooleteise aasta tagune kurtmine, et õhtust õhtusse lastakse eetrisse «AKd», kus pole ruumi ühelegi kultuuriuudisele, aga kellegi meniskist või reielihasest jahutakse viis minutit.

Selge see, et kaunid kunstid on parteidele ja valitsustele palju ohtlikumad kui üheselt mõõdetav sport ja sellega seostuv jalgpall. Inimesed võivad liigse poeesia või esseistika ajel liiga palju oma peaga mõtlema hakata, «valesid» mentaliteete valida ja sellega võimu kõigutada.

Ka jalgpall on laias laastus üheselt mõistetav nii dokitöölisele kui poliittehnoloogile ning rahvuskoondise triumf või väiksemgi edu seotakse automaatselt riigi ja rahva jõuga. Aga kaotused kirjutatakse esmajoones treeneri ja tema äpude satsi kraesse, võit läheb kirja laiemale ringile. Aeg antud härjale, aeg antud orjale.

Pole siin ruumi lahata globaalse jalgpalli majanduspoliitilist mõõdet, suur mäng on suur äri. Leili ei aeta mitte üksnes pubirahvas, vaid ka europarlamendi saadikutel on näiteks MMi ajal kombeks teha istungil vaheaeg ja koguneda kampades telerite ette ning vaevalt et see mängude mäng seal neid rohkem lahutab kui lähendab.

Vaatamata igasugustele sümpaatiatele ja rahvusriiklikele kuvanditele peab märkima, et ÜROs on 193 riiki, FIFAsse kuulub praegu 208 liiget.

Jalgpall on emotsionaalselt ühendav jõud ka ühiskonna mikrotasandil, perekondlikult. Küljeluu, kel kombeks ristiinimese moodi hilisõhtuse mängu teise poolaja paiku põhku pugeda, peab solidaarselt taluma ja lõpuvileni valvel olema.

Ja koer, kes kogemata jäänud konutama matši ülekande kuuldavuse perimeetrisse, tormab võiduvärava rõõmurõkatuste peale uksi lahti paisates kohale ning tema ärevas olekus võbeleb täielik hämmeldus. Ja kui sa temaga oma väravarõõmu kipud jagama, näikse peni mõistmatuis silmis kriitiline etteheide, et mis asja sa mind sellise jahmerdamise peale häirid, küll sa inimene oled oma jalgpallihulluses üks kentsakas olend.

Mõnikord võib jalgpall perekonda ka separeerida. Tean mõnda meest (nende hulgas iseennastki), kes on suurturniiri vaatamise jaoks endale eraldi teleka soetanud. Aga siis äkki selgub, et naine vaatab oma toas vaikseks keeratud heliga ka sedasama suurt vutti. Sest on vaja aru saada, mis asi see jalgpall ikkagi on, et mehi nõnda hulluks ajab.

Täna ei saa EMi valikgrupi tabelit veel lukku lüüa, Eesti edasipääsu ja loosirattasse mineku võtmed on kunagise Jugoslaavia osariikide putsades. Ka väike Montenegro näitas oma grupis supermängu (viimati viik Inglismaaga ja selge edasipääs), aga veelgi rohkem heameelt teeb Eesti võitlusvaim. Kodus korjati seitse punkti, võõrsil võeti üheksa.

Ja mis eriti tähtis: kolmes mängus jäädi võõrsil 1:0 kaotusse, aga alla ei antud!

Nende kodus murti Serbia, Sloveenia ja Põhja-Iirimaa, kes pole papist poisid. Aia taha läks kümnest ­mängust ainult kaks, Itaalias ja Fääri saartel. Nagu jalgpallis ikka, oli õnne ja õnnetust, koksati valusalt oma kolli. Väravate vahe 15:14 näitab nii mõndagi, kunagi varem pole Eesti üheski tsüklis nii võimsat vutti mänginud.

Kirkalt lõi särama Konstantin Vassiljevi põhjamaiselt karge talent. Aga ega mitte üksnes tema ole meie «hing, aju ja südametunnistus».

Paindliku ja radikaalse taktikaga treener Tarmo Rüütli on see mahe­psühholoogist võlur, kes lükkas oma varumeeste pingilt mitut puhku vastastele kirstunaela murule. Kuigi üht meie ookeanitagust poolväljameest polnud seekord varrukast võttagi.

Alati on aeg vaadata tulevikku, strateegiliselt kas või kahe-kolme aasta kaupa. Tõusule võib järgneda langus, mõõn või hoopis veelgi võimsam tõus. Pakun kõhutundega, et Eesti jalgpalli uhkemaid vilju võib imetleda alles 10–15 aasta pärast. Olgu nende poiste nimed siis Jaan, Ivan, Mati või Matvei.

Vahest mõni üksik hing Karja keldris teab, kes on Tomas Tranströmer. Küll aga tunnevad seal kõik Kostjat ja Tarmot. Ju siis nii see peabki olema.