Juhtkiri: lõimiv võidurõõm

Foto: Urmas Nemvalts

Jalgpalli rahvuskoondise edu ühendab ühiskonda
 

Sport suudab mõnikord imeasju korda saata. Üks positiivse tulemusega võistlus toob loomulikult peo võidumeeste ja nende tulihingeliste toetajate tänavasse. Aga see võib seejuures liita rahvast rahvusest, rassist, usutunnistusestki sõltumatult rohkem kui mis tahes riiklik kampaania või tegevuskava.

On üsna kulunud klišee, et jalgpall on spordialade kuningas, nagu seegi, et see on midagi enamat kui sport. Kuid samas on üsna ümberlükkamatu, et mõned spordialad, jalgpalli kõrval kahtlemata näiteks ka meid viimastel aastatel järjest enam rõõmustanud tennis, suudavad ka riiki suurepäraselt reklaamida. Isegi kui meie jalgpallikoondis ei peaks pääsema EMi play-off-mängudele, oleme tänu võitudele jõudnud suurde pilti.

Teisalt on meie jalgpalli rahvuskoondis töötanud tänuväärselt ühiskonna sidususe heaks. Kus veel peale Lilleküla staadioni saab meie ühiskond kokku sinimustvalgete lippude all? Need, kes aastate jooksul rahvuskoondise mänge vaatamas käinud, teavad tribüünidel kuuldu-nähtu põhjal kinnitada, et ilmselt pole vutikoondisest suuremat lõimumisprojekti. Reede õhtul Belfastis Põhja-Iirimaa üle saavutatud võidu kangelane Konstantin Vassiljev ütles mängujärgses usutluses ajakirjanikele: «Hea meel, et Eestis on taas väike pidu. Iga inimene võib tunda, et see on ka nende väike saavutus.» Ilusti öeldud!

Kolmandaks on jalgpallikoondiselt õppida igal juhil, kes peab päevast päeva töötama inimestega. Mängijate sõnadest, aga eeskätt loomulikult tulemustest paistab selgelt välja, et Tarmo Rüütli treeneritepink on suutnud luua märkimisväärselt efektiivse ja samas hea kliimaga organisatsioonikultuuri.

Loomulikult kätkeb tohutu emotsioonide kontsentratsioon endas ka ohte. Positiivse energiavoo vallandajal lasub kindlasti vastutus selle eest, et see ei annaks tagasilööki, et mõõk ei tõuseks tema kandja vastu. Et lõimimine ei asenduks lõhestumisega.

Ka jalgpalli tohutut mõjujõudu üritatakse ära kasutada. Märatsejatest hoopis tõsisem on see, kui staadionil toimuvat püütakse rakendada oma poliitilise agenda teenistusse, näiteks ksenofoobia levitamiseks.
Muidugi ei saa kõiki provokatsioone eos vältida. Kuid maailma jalgpalli­avalikkus võtab seesuguseid asju väga tõsiselt – selle tõestuseks on jalgpalliorganisatsioonide karistuspoliitika, mis teatud ilminguisse suhtub nulltolerantsiga. Fair play peab toimima nii muruväljakul kui väljaspool seda.

Neil teemadel tasub mõelda meilgi. Eriti praeguses mõnevõrra joovastunud õhkkonnas. Kuid tähtede seis näitab, et meil on optimismiks siiski palju enam põhjust kui muretsemiseks.