Väikevallad ei suuda pakkuda teenuseid, 25 000 elanikuga omavalitsused on aga elujõulised, kirjutab regionaalminister Siim Kiisler (IRL) täna esitletava uuringu taustal.
Värske uuring: minivallad ei saa hakkama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Regionaalpoliitikal on Eestis enamasti kaks tähendust. Kui öeldakse «regionaalpoliitika», mõeldakse kõigepealt haldusreformi ja hakatakse enamasti tegelema numeroloogia ja kunstiga. Et missugune arv on kõige ilusam ja kuhu oleks paslik uued piirid joonistada.
Ja kui sõnal on täiendosa «regionaal-», toimub see paljude arvates kuskil küüni taga või külapoe trepil ning linnades ja nende lähedal elavaid inimesi see ei puuduta.
Kakssada kakskümmend kuus. Just nii palju on Eestis praegu omavalitsusi. On seda vähe, palju või piisavalt? Iga arv, mis on praegusest 226 väiksem, on parem. 100 on parem kui 226. 80 on parem kui 100. 40 on parem kui 80 ja nii edasi.
Miks ma selles nii veendunud olen? Unustage korraks see arvude jada. Arv ise ei ole eesmärk. Arvude taga on inimesed, kes iga päev neis omavalitsustes elavad ja töötavad, koolis käivad ja lapsi kasvatavad. Need on inimesed, kelle heaolu eest peavad seisma omavalitsus ja -valitsejad. Need on inimesed, kellele omavalitsus peab pakkuma teatud hulka teenuseid, aga paljudel juhtudel vald või linn seda tegelikult ei suuda.
Aga 226 on ka praeguste linnapeade ja vallavanemate koguarv, teist sama palju on volikogude juhte. Lisaks asetäitjad, osakonnajuhatajad, direktorid, mitmesugused nõukogud ja nii edasi. Oma särk on ihule siiski kõige lähem ning eks siin peitugi osa põhjusest, miks valdade-linnade vabatahtlik liitumine nii visa edenema on.
Värskest haldusvõimekuse uuringust selgub, et omavalitsuse võimekus on tihedalt seotud seal elavate inimeste arvuga. Ja kuskilt maalt läheb selge piir, millest allpool võimekus järsult väheneb. Praegu jookseb see piir 5000 elaniku juurest – sellest väiksemail üksustel on enamasti väga keeruline pakkuda elanikele neid teenuseid, mida inimestel on õigus saada.
Selle analüüsi mõte ei ole lahterdada ühtesid omavalitsusi tugevateks, teisi nõrkadeks. Ühtesid edukateks, teisi läbikukkujateks. See 29 indikaatorist koosnev analüüs annab adekvaatse pildi hetkeolukorrast ja aitab meil teha järeldusi. See on peegel ning kui peeglisse vaadates pilt ei meeldi, tuleb midagi enda juures muuta, mitte peeglit süüdistada.
Aga mida see «haldusvõimekus» üldse tähendab? Inimesele ei ole see mingi väärtus omaette. Inimesele on oluline, et tal oleks piisavalt lähedal töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu. Et naabrimemme eest hoolitsemine ei oleks ainult tema enda õlul ja et akna alla ei tekiks ootamatult kruusakarjääri. See on oluline, see läheb inimestele korda.
Omavalitsuse roll on luua inimestele selline elukeskkond. Omavalitsus peab olema tegus ja pädev partner ka erasektorile, suutma tuua valda või linna investeeringuid. Sest investeeringud loovad uusi töökohti.
Aga praegu valitseb Eestis olukord, kus näiteks planeeringute valdkonnas on ainult 56 omavalitsuses olemas pädev ja erialase ettevalmistusega inimene. 56! See tähendab, et 170 omavalitsuses sellist igapäevas pädevust ei ole. Just sellistest asjadest sõltub sageli, kas ettevõtja rajab oma tehase ühte, teise või kolmandasse kohta. Just sellest sõltub, kus on tööd ja kus mitte.
Ei piisa sellest, kui remontida uhke gümnaasiumihoone ja siis oma kuue õpilasega keskkooliklassist meeleheitlikult kinni hoida. Ei piisa ka lasteaiakohast ja kordatehtud kiigeplatsist – inimesed lähevad elama sinna, kus on tööd. Ja kui iga vallakeskus kujutab ette, et ta on inimestele tõmbekeskus, siis tuleks neil ilmselt veel üks kord mõelda.
Vaadake kas või Tallinna – lagunevatest lasteaedadest kuuleme uudistest ülepäeviti, ometi kolivad inimesed pealinna. Hommikul tööle minnes ja õhtul tulles istuvad inimesed kaks tundi ummikus – aga ikka kolitakse Tallinna.
Tallinn on muidugi äärmuslik näide ning selle üle, kas Eesti omavalitsuste seas peaks olema üks hiiglane, kus elab kolmandik kogu riigi elanikest, võib ka arutleda. Aga vaadates Eestis ringi, on selge ka see, et umbes 25 000 elaniku juures on see piir, kust alates suudavad omavalitsused täita neile seadustega pandud kohustusi elanike ees.
Täna avaldatavast analüüsist tuleb välja, et just üle 20 000 elanikuga omavalitsuste grupp oli ainuke, mille haldusvõimekus viimase aastaga on paranenud. Ehk teisisõnu – selliste omavalitsuste elanikud kannatasid majanduslanguses vähem.
Kui tulla tagasi loo alguses toodud teise käsitluse juurde, siis tegelikult ei tähenda regionaalpoliitika ainult seda, mis toimub kuskil metsade taga, kuhu sõidab kaks korda nädalas autokauplus. Regionaalpoliitika tegeleb ja peabki tegelema ka linnade ja nende tagamaadega.
Täna avaldatavast analüüsist selgub, et inimesed liiguvad ikkagi linnadesse ning ühtlasi laienevad linnade tagamaad – piirkonnad, mis elanikule funktsionaalselt toimivad ühtsena. Ühtsena selles mõttes, et inimene saab ühes omavalitsuses korda ajada oma igapäevased toimetused. Lapsed käivad koolis, inimesed tööl ja ka õhtul on perega koos võimalik midagi ette võtta. See peabki olema halduskorralduse lähtekohaks.
Pealinna ümbritsevaid valdu nimetatakse tihti kuldseks ringiks. Ja pole saladus, et ka haldusvõimekuse indeksi tabelis on need vallad tipus. Selle ringi ja Tallinna vahel pendeldab iga päev mitukümmend tuhat inimest.
Aga nii nagu kõik hiilgav ei pruugi alati olla kullasära, ei tähenda ka nende pealinna lähivaldade tugev punktiskoor seda, et seal ei oleks probleeme. Koolis on ühes klassis rohkem paralleele kui mõnes teises koolis klasse kokku. Hommikuti tööle sõiduks kulub tund aega. Ja nii edasi.
Ka uuringust selgub, et kui valdavas osas omavalitsustes on viimastel aastatel elanike arv vähenenud, siis keskuste tagamaades on toimunud vastupidine muutus – inimesed kolivad sinna elama. Näiteks Harku valla elanike arv on viimase kolme aastaga suurenenud 23 protsenti. Ligi veerandi võrra! Kuna kolijaiks on enamasti noored pered, on laste arv samas kasvanud veelgi enam. Ja sellise kasvuga hakkama saamine on Harku jaoks tõsine katsumus.
See tähendab, et ääremaal on ühed mured ja kiirelt arenevates valdades ja linnades teised. Ka nendega tuleb tegeleda, ka see on regionaalpoliitika. Õigemini – see ongi regionaalpoliitika.
Lahendus on ikkagi üleminek praegustelt minivaldadelt teistsugusele haldusjaotusele. Sellisele, mis arvestab inimeste igapäevast elu ja vajadusi. Sellisele, mis põhineb mõjupiirkondadel.
Loodan, et seda mõistavad ka need, kelle on rahvas volikogudesse valinud neile kasulikke otsuseid tegema. Sest omavalitsused peavad olema inimestele, mitte vastupidi.