FOTO: Repro

Kirjanik Jelena Skulskaja meenutab vene kirjanike suhet Nobeli kirjanduspreemiaga ja nendib, et küllap iga kirjutamisele pühendunud inimene on kas või korra hellitanud mõtet astuda suurt kuulsust ja vähest vaeva tõotavasse rikkuriellu.
 

Sel aastal kandideeris Nobeli preemiale kaks vene kirjanikku: Jevgeni Jevtušenko ja Viktor Pelevin. Kusjuures mulle tundub, et Jevgeni Jevtušenko võiks praegu juba täitsa vabalt saada mõne Pelevini romaani kangelaseks, mis kõneleb PR-tehnoloogiast. Kasutab ju «Generation P» kangelane maa kitarrilis-lüürilisest minevikust pärit rida  «Jõin kevadises metsas kasemahla» oma ägeda klipi  «Jõin kevadises metsas kasespraiti» loomiseks.

Ta oleks küll võinud ka võtta Jevtušenko kuulsad read  «Langeb valget lund, nagu niiti mööda liugleb, elada, jah, elada, maailmas, nähtavasti, jah, ei saa». Hääl kaadri taga aga hüüaks võidukalt: «Saab! Saab elada, saab, kui veeta talvepuhkus Krasnaja Poljana suusakuurordis!»

Või mis mägikuurort! Jevgeni Jevtušenkol on ju värsse, mis võiksid kroonida presidendivalimiste kampaaniat: «Kuni olemas on Venemaa, seni olemas olen minagi.»

Reklaamloosungite, -klippide, -kampaaniate või -tahvlite, nende meie tänase elu Potjomkini külade loomine on päris lõbus ja mõnus tegevus, toob ka head nutsu sisse. Ma usun, et küllap iga kirjutamisele pühendunud inimene on kas või korra hellitanud mõtet astuda nii suurt kuulsust ja vähest vaeva tõotavasse rikkuriellu.

Minulgi on üks selline reklaamtekst: «Aleksandr Sergejevitš Gribojedovi rebis Teheranis lõhki loomastunud rahvamass. Tema kehaosad oleksid võinudki jääda lebama ühishauda. Aga ei! Tal vedas! Ta tunti ära sõrmuse järgi, mis sätendas äraraiutud sõrmes. Sõrm korjati üles ja toodi Venemaale. Ostke ehteäri  Teemanditaevas ehteid ja teid tuntakse alati laipade seas ära!»

Viktor Pelevin kirjutas aga selle kasumliku tegevuse põhjal terve romaani  «Generation P» ning Viktor Ginzburg tegi filmi, kus lõid kaasa kõik Venemaa kinotähed Vladimir Jepifantsevist Mihhail Jefremovini, Aleksandr Gordonist Renata Litvinovani. Isegi kõige pisemates rollides särasid suured tähed!

Kuulsin hiljaaegu ühe nimeka lennukikonstruktori esinemist seoses Jak-42 allakukkumisega. Ta sõnas ajakirjanikule: «Inimesed on miskipärast veendunud, et riigis, kus hävitustöö on üle käinud kõigist teadmistevaldadest ja diletandid juhivad kõike, millest neil pole vähimatki aimu, tuleks lennundusele ikkagi erand teha!» Sinna juurde tsiteeris ta kunagist Jevtušenko sõpra, peaaegu unustuse hõlma vajunud Andrei Voznessenskit: «Nagu kaksteistsõrmik on meilt eemaldatud häbi!»

Ja häbi ei olnud mitte selle Voznessenski rea ega tema paljude teiste värsiridade pärast ega ka Bella Ahmadulina imearmsate luuletuste pärast, vaid ebamugavust tekitasid Jevtušenko mõningad publitsistlikud avaldused. Loomulikult, ta on kirjutanud  «Babi Jari» ja muidugi  «Tankid sõidavad Prahas»:  «Las minu hauale, ilma pikemalt itkemata, kirjutatakse lihtsalt tõde: «Vene kirjanik. Jäi Vene tankiroomikute alla Prahas.»»

Kirjandusajalugu on ent ükskõikne protestide, värssidesse valatud avalduste suhtes, mäletab see-eest teisi ridu, mis riivasid vaid põgusalt silma, mäletab «liigliha», sõõriku asemel sõõrikuauku...

Jevgeni Jevtušenko ja Viktor Pelevin on väga sarnased: mõlemad reageerivad kirglikult ja andekalt meie elu välisele, rituaalsele, ilmalikule, mängulisele küljele. Jevtušenko jäädvustas kogu maailma Zorkiga, ise ilmutas, kinnistas, suurendas, tundis ärevust, oli tagakiusatu või kätelkantu.

Pelevini päralt on maailma parimad kaamerad, tal pole vaja luba välja- või sissesõiduks, ei ülistust ega tagakiusu, ta kulgeb glamuuri, kolmanda reaalsuse ehk televisiooniga nii tihedalt käsikäes, et tema karikatuurid, hüperboolid, antiutoopiad muutuvad aina enam sellesama maailma osaks, mille vastu ta mässu tõstab.

Kui palju on loodud anekdoote Jevtušenkost, kes sõi peost võimudel, keda ta samas sõimas. Samamoodi sõimab Pelevin tühjust, mis avaneb reklaamstendi taga. Ja täidab selle tühjuse edukalt iseendaga. Oma andekate mõtetega sellest tühjusest...

«Generation P» kangelane on kirjanik. Lõpetas kirjandusinstituudi. Hakkas kioskimüüjaks. Sai reklaamtekste luues kuulsaks ja rikkaks.

Räägitakse, et sõbrad otsustanud kunagi abistada vaesuses virelevat Ossip Mandelštami ja hankinud talle tellimuse luua trammidesse paigaldatav reklaamtekst. Selleks tulnuks kirja panna mõni rida, mis kutsuks talupoegi üles tooma tapetud sigade liha varumispunktidesse.

Aega oli ööpäev. Tulid sõbrad siis reklaamteksti järele, aga Mandelštam lausus neile mõtlikult: «Otsisin ebatavalist vormi. Püüdsin kirjutada heksameetris. Seni ei ole midagi välja tulnud.» Ega tulnudki. Täielik luuser.

Venemaa kinos käib praegu tõeline kodusõda. Vend ei anna vennale armu. Andrei Kontšalovski oli vastu Nikita Mihhalkovi filmi esitamisele Oscari kandidaadiks.

Kirjanduses on selline kähmlemine võimatu: head kirjanikud ei jää välja mitte ainult edukate kirjastajate, vaid ka lugejate vaateväljast, kes ei tunne nende vastu mingit huvi. Darja Dontsova kirjutab näiteks keskeltläbi raamatu kuus, on teenete eest sõnakunsti vallas autasustatud Peeter Suure ordeniga, valiti mõne aasta eest lausa aasta kirjanikuks.

Kuid mingid  «kaksteistsõrmiku» jäänused on ometi püsima jäänud – Nobeli kandidaadiks pole teda siiski veel esitatud. Ei esitata  «selliseid, nagu nad meil on», vaid andekaid, eredaid kirjanikke, kelle üle võib vaielda ja peabki vaidlema.

Nii et pole häbi, vaid lihtsalt veidi ebamugav. Sest vene laureaatidest on ees juba Bunin, Šolohhov, Pasternak, Solženitsõn ja Brodski. Teiselt poolt võib aga sellist preemiat, kui see lõpuks antakse, lõputult ära kasutada, seda enam et sõnaga  «Nobel» saab luua imetabaseid reklaamlauseid.

P. S. Selleaastase Nobeli kirjanduspreemia sai teatavasti rootsi luuletaja Tomas Tranströmer.
Jelena Skulskaja pälvis hiljuti Eesti naistoimetajate välja antava Hea Sõna auhinna