Urve Palo

FOTO: Andrus Peegel

«Maailm meie ümber muutub üha kiiremini ja reformierakondlik stagnatsioonipoliitika on jätnud meid rahvusvahelises konkurentsis ühte jalga lonkama. Mina ei ole nõus seda poliitikat ellu viima.» Nende sõnadega põhjendas Urve Palo 2015. aasta augusti lõpus ettevõtlusministri ametikohalt tagasiastumist.

Ajalugu kordub. Taas jõudsid kätte kuumad suveilmad, kus ehk aega rohkem elu üle otsustada, ning Palo andis teada oma tagasiastumisest nii ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri kohalt kui ka Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast (SDE). Olukord oli pretsedenditu, sest digiallkirjastatud lahkumisavaldus jõudis peaminister Jüri Rataseni veel enne kui SDE esimees Jevgeni Ossinovski sellest teada sai.

Ka koalitsioonipartnerile tuli uudis üllatusena. «Ah mõlemast lausa lahkub?» imestas Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder, kui Postimehe ajakirjanik talle helistas.

Nii nagu kolm aastat tagasi võis Palo tagasiastumises näha protestimärki reformierakondliku valitsemisviisi vastu, siis ka nüüd oli see kui protest (või siiski solvumine?) – kaassotside ja kultuuriminister Indrek Saare vastu.

Must kass jooksis Palo ja Saare vahelt läbi juba 2014. aastal. Toona kirjutas ajakirjandus sellest, et tollase peaministri Taavi Rõivase juures toimunud koosolekul oli Saar Palo tugevaim kriitik ja riikliku parvlaevaühenduse vastane. Ministeeriumiametnikud teavad rääkida, et ühel hetkel oli Palo hoidunud isegi omaenda erakonnaga teavet jagamast, kartes, et see Saare kaudu praamiärimees Vjatšeslav Leedole lekib.

Vastasseis kahe isiku vahel kulmineerus käesoleva juuli alguses. «Kui ma Indrekut üldse erakonna esimehena ette kujutan, siis sobiks ta pigem EKRE juhiks. Sotside valijad on keskmisest haritumad ja intelligentsemad, juht peab vastama nende ootustele,» iseloomustas Palo kultuuriministrit SDE võimaliku esimehena ning kadus siis kui vits vette Setumaale, nii et temast mõnda aega midagi kuulda polnud. Tundub, et Palo ei arvanud, et minister peaks olema nii avalikkusele kui ka ametnikkonnale vajadusel kättesaadav ka puhkuse ajal.

Palo näol oli tegu mõjuka ministriga, kes pani ministeeriumis asjad kiiremini ja mugavamalt liikuma ning kes võitles ka vajaliku raha välja. Tema võimekust tõestas ka üks tema edukamaid poliitilisi võitlusi Viimsi abivallavanemana 2009. aasta detsembris.

Viimsi suurima lasteaia Piilupesa rendileping oli lõppemas ning hoones oli võimust võtnud laste tervisele ohtlik hallitus ja seenkahjustus. Läbirääkimised hoone omaniku suurärimees Toomas Tooliga jooksid suuresti liiva ning lapsi ähvardas kuu viimasest päevast hoonest väljatõstmine.

Palo ei põrganud tagasi, vaid näitas meelekindlust ning astus üksinda sajakonna äreva ja mures lapsevanema ette, et neile olukorda selgitada. Lõpuks suudeti ka kriis õnnelikult lahendada ning kõigile 200 lapsele leiti ajutine asenduspind valla ridaelamutes, ühes eralasteaias ja eramus. Asi hakkas toimima, ja ei läinud kaua, kui valda ehitati ka uued lasteaiad. Palo tõestas, et tal on vajalikud oskused kriisiolukorrast välja tulla.

Palo üks tähetunde oli ka see, kui ta vallapoliitikuna tulles 2011. aasta riigikogu valimistel 5875 häält kogus ehk enam kui kümme korda rohkem kui näiteks 2007. aastal. Ka hiljem pole ta seda saavutust korranud.

Olgu Palo mõjukas kui tahes, oma sõnakasutuse pärast on ta silma paistnud ka varemgi. Mõnikord on tema ütlused isegi lapsikud.

Palot iseloomustatakse kui emotsionaalset ideoloogi, kes laseb end tihtipeale juhtida sisetundest. See võib aga ka vääratada, nagu on juhtunud tema utoopiliste ideedega üürimajadest või lubadusega viia ülikiire internetiühendus maaelanikeni.

Inimene, kes ministritoolist kahe käega kõvasti kinni hoiaks, Palo siiski ei ole. Ja kes teab, kuivõrd emotsionaalnegi ta on – kipub ju ühiskond naispoliitikuid hindama natuke teise mõõdupuu järgi.