Kui pikk inimene kukub, tekitab ta rohkem müra ja saab suure tõenäosusega ka enam viga kui väikesekasvuline. Sama kehtib ettevõtte kohta, mida iseloomustatakse sõnaga «meediahiid». Sotsiaalvõrgustik Facebook kaotas börsil oma väärtusest ligi viiendiku, arvestuslikult 119 miljardit dollarit, tehes sellega negatiivses mõttes ajalugu – ükski USA ettevõte pole ühe päevaga nii palju kaotanud.
Maavärinale ei pruugi siiski järgneda tsunamit, kuid mitme majandus- ja meediaanalüütiku hinnangul näeme seesuguseid tõukeid veelgi ja uus stabiilsus võib saabuda teistsugustes oludes. Kuigi eile oli börsil juba rahunemise märke, oleme siiski uue olukorra tunnistajad.
Mõneti on kõik loogiline ja mõistetavgi. Kümne aastaga kasutajate arvu sajalt miljonilt 2,23 miljardile kasvatanud hiid selle arvu kiirest kasvust enam teatada ei saa. Kui USAs ja Kanadas jäi kasutajate arv mullusega võrreldes samaks, siis Euroopas võis tänavu teises kvartalis näha koguni Facebooki kasutajate lahkumist – neid oli varasemaga võrreldes kolme miljoni võrra vähem. Facebooki käive näitas küll 42-protsendilist kasvu, kuid see on kolme aasta aeglasim.
Majandusnäitajatest tõsisemad lood on aga skandaalidega, mis Facebooki järjest sagedamini saadavad. Ja see on tõeline tõehetk, sest siin ongi olemas vahetu seos tõega, faktidega. Kasutajate andmete lekked, millest markantseim oli tänavu kevadel ilmsiks tulnud Cambridge Analytica juhtum; süüdistused mitmesuguste kampaaniate mõjutamises seoses suutmatusega tõkestada libauudiseid või panna piir vihakõnele, antisemitismile, rassismile ja muude tsivilseeritud maailmas taunitud nähtuste levikule, ja nii edasi. Seda kõike kontekstis, kus üleilmne hiid paneb käpa peale eneseregulatsiooni tingimustes tegutseva vaba ajakirjanduse reklaamirahale.
Vastutuse küsimus kerkib üha selgemalt Facebooki kohale, mõjutades ettevõtte mainet ja edasist käekäiku.
Võrgustiku looja Mark Zuckerberg on pidanud korduvalt seisma poliitiliste kogude ees, andnud avalikke lubadusi olukorda parandada ja isegi vabandust palunud. Paraku näib, et sõnadele ei järgne tegusid või astutakse pigem potjomkinlikke samme. Näiteks blokeerivad algoritmid võimaluse diskuteerida kunstniku loomingu üle (sest taieses esineb liiga palju paljast inimkeha), samal ajal kui netitrollide armeel lastakse mõjutada kaalukaid poliitilisi protsesse niimoodi, nagu ajakirjandusväljannete anonüümsed kommentaariumid oma hiilgeajalgi pole teinud.
Facebook pole muidugi mingi virtuaalne kaardimajake, mis variseks hoobilt kokku nagu dotcom-id sajandialguse mulli purunedes. Kuigi see tundub praegu uskumatuna, võib kultuslikku edulugu tabada hääbumine – kui midagi ette ei võeta. Vastutuse küsimus kerkib üha selgemalt Facebooki kohale, mõjutades ettevõtte mainet ja edasist käekäiku. Märgiline on seegi, et Pew’ keskuse värske uuringu järgi on Facebook teismeliste kasutajate seas vajunud päris kindlalt neljandaks YouTube’i, Instagrami ja Snapchati järel.