L, 13.08.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Argo Ideon: töö edeneb kõige kiuste

Argo Ideon
, reporter
Argo Ideon: töö edeneb kõige kiuste
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Argo Ideon
Argo Ideon Foto: Toomas Huik

Öeldakse, et liblika tiivalöök võib vallandada orkaani teisel pool maakera. Ilmselt kehtib ka vastupidine väide. 2001. aasta septembrikuine terrorirünnak ja sellest ajendatud järjekordne Afganistani sõda on kaasa toonud muu hulgas ka sellise pisiasja, et paljud Eesti inimesed on viimasel kümnendil seda kauget maad väisanud.

Missioonil käinud sõjaväelased nagunii, kuid lisaks ka hulk tsiviilisikuid, ametnikke, ajakirjanikke jne. Tõenäoliselt ei oleks paljud neist rahulikumates oludes iialgi sellesse riiki sattunud, kuigi võib oletada, et normaaltingimustes tõmbaks see riik ligi seljakotituriste ja teisi vähem käidud radade huvilisi.

Enda muljed Afganistanist pärinevad aastatagusest ajast, 2010. aasta oktoobrist. Vähemalt sealtmailt pärit uudiste lugemise oskust parandas see käik küll. Kui näiteks tänavu 13. septembril saabusid teated, kuidas Talibani võitlejad smugeldasid end ehitusjärgus kõrghoonesse, et sealt siis lääneriikide saatkondi ja NATO missiooni peakorterit tule alla võtta, tulid väga elavalt silme ette kõik need ühendusteedel nähtud liivakotid, betoontõkked ning lääne ametnike töökohtades varjumiseks ette nähtud rajatised.

Või teine sündmus, mis kõnetas kohalkäinuna hoopis teisel viisil – augustikuine juhtum, kus helikopter Chinook granaadiheitjaga alla tulistati ning 38 inimest hukkus. Tuhandeid kilomeetreid eemal, turvalises paigas istudes ei pruugi selline uudis tekitada sõjateadetest kalestunud meediatarbijas mingit erilist emotsiooni, aga kui omast käest on võtta mälupilt, kuidas sellises helikopteris istudes kuulipildur lahtisest luugist allapoole sihib ning kopter ei liigu otse, vaid just seda tüüpi rünnakute raskendamiseks järjest siia-sinna manööverdab, tuleb ka uudis ühest mässuliste surmavast tabamusest oma nahale palju lähemale.

Abstraktselt keerulistest julgeolekuoludest kõnelemine ei anna ilmselt eales seda tunnet, mis kohapeal nähtu – kuidas isegi Kabuli n-ö rohelises tsoonis, mis on väljastpoolt tulijaile müüride ja hambuni relvastatud läbilaskepunktidega suletud, tuleb ka turvatud piirkonna sees autoga ringi liikudes pidevalt kuulivest seljas ja kiiver käepärast hoida. Ning autoga liikumine käib rangete reeglite järgi, alates juba sellest, et mingit isetegevust sisenemisel ja väljumisel ei saa olla.

Kõige sellega on muidugi võimalik harjuda, ent ikkagi sugeneb pähe imestus selle üle, kuidas niisugustes tingimustes on võimalik päev-päevalt tegutseda ning sealjuures veel midagi kasulikku ja ülesehitavat korda saata. Samas peab muidugi meenutama, et maailma ajalugu käibki suuresti ühest sõjast teiseni ning sellistes tingimustes on pidanud paljud hakkama saama – see on pigem reegel kui erand.

Märksõnad
Tagasi üles