Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/11/24/6106071t1h083c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/12/11/4787995t1h2cd0.jpg)
Kui suur kirjanik Lev Tolstoi elaks tänapäeval, tembeldataks ta Venemaal 5. kolonniks ja Eesti venekeelses arvamusruumis russofoobiks, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.
Kui Vahur Kersna telestuudiost väljus, oli jaht temale juba alanud. Kümned rohkem või vähem tuntud arvajad läksid hoogu nagu keskaja Hispaania inkvisiitorid juuti nähes. Ehk on tsaarist kirjutamine atraktiivsem tegevus kui meie tööpõlguritest ministrite lõputute vempude jälgimine, kuid ka võimalus tõmmata liistule tuntud eesti telestaar on kahtlemata ahvatlev.
Kolleeg Taavi Minnik kirjutas mulle eraviisiliselt: «Meil Eestis on tavaline asi, et keegi ütleb teinekord midagi süütut, ilmuvad välja aga need, kes on justkui hingepõhjani solvunud ja korraldavad siis sotsiaalmeedias koos mõttekaaslaste ja meedia kaasaelamisel komsomolikoosoleku, kus seltsimees Sidorovi või seltsimees Ivanovi amoraalne käitumine hukka mõistetakse.» Konkreetsel juhul mõistab hukka hoopis Ivanov ise, aga sellest natuke hiljem...
Ütlen ausalt, et mina eetris tüliõunaks saanud sõna küll ei kasutaks, kuid tõsi on ka see, et Vahur Kersna lausus seda vaid ühe korra, aga tema oponendid tiražeerisid ja levitasid väljendit lausa ohjeldamatult.
Peeter Esimene on pommitanud Eesti linnu, tapnud ja küüditanud eestlasi, kuid see on ju köömes võrreldes Vahur Kersna koleda teoga.
Kambakad eesti venekeelses meedias on küllaltki vana traditsioon, sest kui eestlased lubavad endale pluralismi ja ägedaid omavahelisi vaidlusi nääklemiseni välja, siis ametlikud venekeelsed arvajad koondavad mingil hetkel oma ridu «ühise vaenlase» vastu tuntud põhimõttel «kes pole meiega, see on meie vastu». Kolmandat võimalust lihtsalt ei anta ja barrikaad kulgeb reeglina keelepõhiselt.
Kui Sergei Metlev pöördus Eesti kodanikuna Venemaa suursaadiku poole täiesti õigustatud nõudmisega mitte sekkuda keeleliste küsimuste ettekäändel Eesti Vabariigi siseasjadesse, siis Sergeile oli korraldatud totaalne vene(keelne) ajujaht. Iga vene paberleht ja internetiväljaanne pidas oma kohuseks naelutada vene noor häbiposti, ja siis tuldi veel värskete kividega korduvalt tagasi.
Selliseid kampaaniaid viidi läbi ka teiste «teisitimõtlejate» vastu, elimineerides neid eos kui arvamusliidreid või võimalikke tulevasi poliitikuid. Meie venekeelsest meediaruumist on praegu eemaldatud isegi sellised kuulsad «päris» venelased nagu Artemi Troitski, Andrei Kuzitškin ja teisedki rahvusvahelise tähendusega haritlased, mis on ju naeruväärne.
Miks on just Vahur Kersnast saanud järjekordne sihtmärk? Tema korratud ropp vene sõna, mis on väidetavasti laenatud Peeter I avalikust leksikonist, on pandud ikka ebaproportsionaalselt suure kella külge, eriti tuntud telesaate «Võimalik ainult Venemaal» taustal, kus venelased esinevad valdavalt võimatult räpase kõnepruugiga vägivaldsete idiootidena. Aga mingit ühiskondlikku laitust ei paista mitte kusagilt, valulävi peaks meil ju seega väga kõrge olema.
Nii et asi on kindlasti isikus: Kersna võrdles omal ajal pronksiööl poode puistanud marodööre prussakatega ja temale selle eest kuulutatud «vendeta» on ilmselt tähtajatu, kuna kohe esimesel võimalusel hakatakse mingist sõnast kinni ja rünnatakse isikut jõhkramalt kui isiku vaateid. Nagu tegi omal ajal Mihhail Stalnuhhin, kes vihjas Delfis Kersnat rünnates kogunisti ajakirjaniku raske veretõve võimalikule mõjule tema intellektile. Nii madalale ikka annab langeda.
Ei taha oletadagi, mis põhjusel läheb nii isiklikuks Pavel Ivanov, kes väidab soliidses Postimehe venekeelses portaalis avaldatud samuti mitte just siivsa pealkirjaga artiklis «endale kõike lubavast ajakirjanduse pühast ikoonist Vahur Kersnast», et Kersna isikus «tegid rahvaarmastus ja kolleegide tunnustus kumiirist matsliku ässitaja, kes sülitab ühiskondlikule moraalile kõrge kaarega».
Venelased ei ole Vahur Kersna tööde ja tegemistega just ülemäära kursis, kuid riigikogulane Vladimir Velman ja Kadriorus asuva Peeter I majamuuseumi direktor Maia Smorževskihh-Smirnova veenavad oma kommentaarides vene lugejaid selles, et see Kersna ei ole ajakirjanikuna oma ülesannete kõrgusel.
Keskerakondlaste jaoks on türannist tsaar üldse väga tundlik teema: paljud mäletavad Mihhail Stalnuhhini jõupingutusi Peeter I ausamba püstitamiseks Narva. Ka muuseumi direktor ei usu türanni ropendamist, kuigi tunnistab, et tsaar kasutas suhtlemises nilbusi ja erootilise alatooniga fraase, kuid alati olid ka sellised väljendid esitatud väga elegantselt. Selline mõttekäik on ikka päris naljakas, umbes nagu «maitsekalt lõhnastatud mees«elegantselt p**retas peolauas», aga olgu pealegi: Smorževskih-Smirnova väidab, et väljend «n*huja» oleks Peeter I jaoks liiga lihtsakoeline, ja soovitab kõigil huvilistel tutvuda Peeter I kirjutistega, mis on internetist lihtsalt leitavad.
Ja see on tõesti väga hea soovitus, seda enam, et internetis leidub ka suure vene kirjaniku Lev Tolstoi teoseid, kusjuures me saame olla kindlad selles, et vähemasti Tolstoi kirjutas oma raamatuid ise ja tema muljed Peeter Esimesest olid, ütleme nii, vahetumad. Tema kogutud teostes (90 köidet) sisaldub ka jutustuse «Nikolai Palkin» mustand, kus leiame järgnevaid ridu: «Peeter Esimesest algavad eriti rabavad Vene ajaloo õudused… Märatsev, purjus, süüfilise tõttu läbi mädanenud metsloom hukutab veerand sajandi vältel inimesi, hukkab, põletab, matab elusalt, vangistab abikaasat, hoorab, armatseb meestega… Oma lõbuks raiub isiklikult päid, teotab jumalat, sõidab ringi piipudest tehtud suguorganite kujulise ristiga ja evangeeliumikujulise viinakastiga. Kroonib oma l*tsi ja armukest, laostab Venemaad ja hukkab omaenda poja… Ja praeguseni ei saada aru tema kuritegudest, praeguseni ei lõpetata selle koletise vägitükkide kiitmist ja pole lõppu igasugustel mälestusmärkide püstitamistel tema auks.»
Lev Tolstoi ei teadnud veel siis midagi Stalnuhhini & Co initsiatiivist maailma ühes eesrindlikkumas e-riigis ja mineviku ning olevikugi veriste türannide kultusest 21 sajandil.
Millegipärast ei soovi rohked Peeter I Vahur Kersna eest kaitsjad mitte kunagi tsiteerida ridu, mida Lev Tolstoi kirjutas oma päeviku esimese vihiku lõpus (kogutud teoste 58 köide) 14. juunil 1910 aastal: «Kohtasin eestlasest prikaztsikut – asjalikku, kainet, ilusat inimest, ja esimest korda sain selgesti aru Venemaa tähendusest: see on hord, kes on röövinud kokku head, hordist endast kõlbeliselt ja intellektuaalselt kõrgemal seisvad rahvad, ja nüüd uhkustab selle üle ja hoiab kõigest väest vallutatust kinni. Kui võigas ka poleks see tegu ise, veel võikam on selle teo õigustamine, mida ülistavalt nimetatakse patriotismiks». Vene suurkirjanik kirjeldas sellega ettenägevalt ja hämmastavalt täpselt ka tänapäevase Venemaa poliitikat ja «Vene maailmas» valitsevat õhkkonda.
Peeter I on pommitanud Eesti linnu, tapnud ja küüditanud eestlasi, kuid see on ju köömes võrreldes Vahur Kersna koleda teoga. Vahurile lohutuseks niipalju, et praegusel ajal oleks Lev Tolstoi kuulutatud Venemaal reeturiks ja välisagendiks, meil aga tembeldatud tavakohaselt russofoobiks.
Vahur Kersna soovitas temale «kambakat» tegevatele kommentaatoritele end ülekantud tähenduses (seda me täpsustame siin lollikindluse huvides) põlema panna ja oli seega liiga leebegi: palju julmem oleks soovitus lugeda Lev Tolstoid.