Arko Olesk

FOTO: Erakogu

Kui tõele au anda, rikub Nobeli preemiate komitee igal aastal Alfred Nobeli testamenti. Dokumendi järgi, mille miljonärist tööstur 1895. aastal Pariisis allkirjastas, tuleb preemiad jagada «neile, kes eelneva aasta jooksul on toonud inimkonnale suurimat kasu».


Ega teaduspreemiate komiteed pole sellest eelmise aasta nõudest kunagi eriti kinni pidanud. Ja tänavuse keemiapreemia laureaadi lugu näitab suurepäraselt, miks.

Daniel Shechtmani avastatud kvaasikristallide lugu on täpselt dateeritud: 8. aprillil 1982 on ta laboripäevikusse ühe katse juurde kirjutanud kolme küsimärgiga märkuse. Teadusartikli sai ta avaldada alles kaks ja pool aastat hiljem, olles enne kogenud uskmatute kolleegide korduvat tõrjumist.

Klassikalise muinasjutunarratiiviga lugu tõestab, et tänapäeva teaduses kulub avastuse väärtuse väljasettimiseni kaua. Sestap pälvivad Nobeligi harva avastused, millel vanust alla kümnendi.

Küllap leiavad Iisraeli teadlase loost julgustust paljud, kelle seisukohad lähevad kehtivate tõdedega vastuollu. Küll ei tohiks järeldada, et tõrjumine teiste teadlaste poolt tähendab automaatselt Nobeli-väärilist tööd: teadlaste skeptilisus õigustab end sagedamini, kui veab alt. Kui aga töö on laitmatult läbi viidud ja põhjendatud, tuleb ka tunnustus.