Jaan Lahe: tõde pole muutuste eitamine

Maailma suurim Jeesuse kuju Poolas. Foto: SCANPIX

«Ristiusu tõde ei saa rajada ühiskonnas, inimmõtelemises ja ka ristiusus endas aset leidnud muutuste eitamisele. Ometi levib praegu Eestis just niisugune usukäsitlus,» ütleb «Humanistliku kristluse manifesti» üks autoritest, teoloog Jaan Lahe.

Kristliku usu jaoks on ajalugu oluline. Ega siis asjata räägita jõuluvangeeliumis, et Jeesus sündis keiser Augustuse valitsusajal. Apostlik usutunnistus, mida suur osa õhtumaa kristlasi igal pühapäeval tunnistab, ütleb Jeesuse kohta, et ta on «kannatanud Pontius Pilatuse ajal». Milleks sellised dateeringud? Aga sellepärast, et ristiusk kõneleb meile Jeesusest, kes oli küll samaaegselt inimene ja Jumal, kuid kes ei elanud kunagi «vanal hallil ajal», vaid reaalses ajas ja ajaloos. Võib arvata, et ilma selle tõdemuseta ei oleks kujunenud välja ka õhtumaisele kultuurile omast ajalooteadvust, mille pärijad oleme meiegi.

Ajalugu on jäänud kristlastele oluliseks ka hiljem. Alates varasest uusajast on Euroopa usuteadlased kasutanud Piibli ja kiriku ajaloo uurimiseks samu ajaloolisi meetodeid, mida kasutatakse kõigi teistegi ajalooliste nähtuste puhul. Ajalooline piibliuurimine on juba ammu aktsepteeritud kõigis suurtes õhtumaistes kirikutes (nt katoliku kirikus, anglikaani kirikus ja luterlikes kirikutes) ja seda on õpetatud tulevastele vaimulikele ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudis ja Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Ometi on erinevates Eesti kirikutes olemas ka ringkonnad, kes vastustavad teaduslikku lähenemist Piiblile ja eitavad ristiusus ajaloo jooksul toimunud muutusi. Näib, et nende ringkondade hääl muutub järjest valjemaks. Iseenesest ei ole see suundumus midagi Eestile ainuomast, vaid on tuntud ka mujal Euroopas. Religiooniteadlased nimetavad seda nähtust fundamentalismiks.

Saab olla vaid nõus nendega, kes väidavad, et ristiusu põhisõnum, evangeelium (rõõmusõnum, et Kristus on inimkonna lunastanud), on jäänud läbi aegade põhiliselt samaks nagu ka inimese bioloogiline olemus. Kuid inimene pole vaid bioloogiline olend, vaid ka ühiskondlik ja kultuuriline olend, ning isegi kristluse põhisõnumit on erinevatel aegadel ja kohtades väga erinevalt väljendatud ja mõtestatud. Viimane on alati olnud seotud ühiskonna ja kultuuri kontekstiga. Eriti palju on ajaloos muutunud ja teisenenud aga kõik need küsimused, mis lähevad põhisõnumist kaugemale: kiriku organisatsioon, jumalateenistuse kord, ja isegi paljude kesksete teoloogiliste mõistete sisu. Et seda illustreerida, vaadelgem näiteks mõistet «patt».

Et inimene on patune, st et tema suhe oma Loojaga pole selline, nagu see võiks olla ja peaks olema, seda ei eita ilmselt ükski kristlane, sest kui poleks pattu, poleks mõtet rääkida ka sellest vabanemisest ehk lunastusest. Viimane on aga ristiusu kese. Küsimus sellest, mis on patt, on olnud teoloogia ajaloos seotud küsimusega, mis on käsk (ehk see, mida Jumal inimestelt ootab). Piibel sisaldab sadu erinevaid keelde ja käske. Ilmselt ei arva ükski kristlane ega teoloog, et käsud kristlastele ei kehti. Küsimus on vaid selles, millised neist väljendavad igavesti kehtivat Jumala tahet ja on siduvad veel nüüd ja meilegi, millised on aga mõistetavad vaid oma ajastu ja kultuuri ning muistse ühiskonnakorralduse taustal. Kui näiteks ümberlõikamise käsu ja mitmete toitumist puudutavate eeskirjade osas otsustasid mittejuudi taustaga kristlased juba 1. sajandil, et neid käske ei pea enam järgima ja tseremoniaalkäsud (st kultust, eriti ohverdamist puudutavad eeskirjad) tühistas 2. sajandil valdavaks saanud vaateviisi järgi Kristuse ohver, siis Martin Luther (ja ka paljud tänapäeva teoloogid) on olnud seisukohal, et kristlaste jaoks kehtivad üksnes kõigile tuntud kümme käsku, mille mõistmise võti on aga Jumala- ja ligimesearmastuse kaksikkäsk (armasta Issandat, oma Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast).

Kuna käsk on see, mis näitab kristliku õpetuse järgi inimesele tema patusust, siis on koos erinevate käskude kehtivuse hindamisega muutunud ka patu mõiste. Toon selle kohta mõned näited. Vanas Testamendis on käsk tappa nõiad. Kas see käsk on ka meie jaoks Jumala muutumatu korraldus? Uue Testamendi autorid käsivad olla orjadel kuulekad oma isandatele, kuid tänapäeva õhtumaine kristlik kultuur, mis rõhutab iga inimese vabadust ja väärikust, peab orjapidamist kui sellist ebamoraalseks.

Olen veendunud, et ristiusu tõde ei tohi rajada ajaloos, inimühiskonnas ja ka kristluses endas aset leidnud muutuste eitamisele. Jah, sedagi on võimalik teha, kuid vaid intellektuaalsest aususest loobumise hinnaga, mille tagajärjel muudetakse uskumine haritud ja kriitiliselt mõtlevatele inimestele võimatuks. Tundub, et Eesti kirikutes on läbi mõtlemata üks oluline küsimus: milline on jumaliku ja inimliku, igavese ja ajaliku suhe kristluses. Kutsun kõiki Eesti kristlasi selle küsimuse üle tõsiselt järele mõtlema.