Martin Kutti: naiivne jalgpallur ja salakaval sultan

Recep Tayyip Erdogan (paremal) ja Londoni Arsenali mängija Mesut Özil Londonis. Foto: KAYHAN OZER / REUTERS/Scanpix

Eelmise nädala lõpus teatas Saksamaa jalgpallikoondise pikaaegne liige Mesut Özil, et loobub koondist esindamast, kuna jalgpalliliit kohtles teda pärast maikuist kohtumist demokraatiale ja inimõigustele vilistava Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğaniga rassistlikult.

Poliitilise tormi põhjustanud avalduses väitis türgi päritolu sakslane Özil, et võidu korral peetakse teda sakslaseks ja kaotuse korral immigrandiks. Tundlik teema, mis kerkib vähemusrahvuste esindajatest tippsportlaste puhul ikka ja jälle eri riikides esile.

Selge on see, et ilma Saksamaa läbikukkumiseta MMil poleks sellist poliitilist skandaali puhkenud, sest pärast häbiväärset esinemist tembeldati Özil justkui ainsaks süüdlaseks. Samas on selge ka see, et kümnete miljonite fännidega sportlane vastutab oma maine kõrval ka oma riigi eest, ja Özil käitus naiivselt.

Özil väitis, et kohtumine Erdoğaniga Londonis polnud mingit pidi poliitiline. Erdoğanile oli see aga ideaalselt ajastatud kampaaniaüritus, mis leidis aset vaid kuu aega enne Türgis toimunud valimisi, mille senine president ülekaalukalt võitis.

Ei meeldiks ju meilegi, kui mõni vene päritolu Eesti sportlane läheks rõõmsalt Vladimir Putiniga kohtuma ja räägiks hiljem, kuidas ta pole kunagi kaotanud sidet oma vanemate kodumaaga.

Erdoğan, kes eirab kodumaal järjepidevalt inimõigusi, piirab sõnavabadust ja vangistab massiliselt inimesi, on Euroopas elavate türklaste seas populaarne, sest lubab Türgi hiilguse taastada. Mitte päevagi Erdoğani hirmuvalitsuse all elanud inimesed toetavad presidendi visiooni, samal ajal tugevneb raudne haare kodumaal elavate türklaste kõride ümber.

Kuigi Özil on 92 mänguga Saksamaa koondises oma lojaalsust tõestanud, ei vabasta see teda vastutusest. Erdoğani režiimile vaikimisi heakskiidu andnud Özil ja Ilkay Gündoğan sülitasid sellega näkku nii sakslastele kui ka Erdoğani tegude tõttu kannatavatele türklastele, lastes end kampaanias tööriistana kasutada.

Kahtlemata võib Erdoğan Özili ja Gündoğani suure kummardusega tänada, sest televiisori kaudu igal nädalavahetusel miljonite türklaste kodudesse jõudvatest jalgpallistaaridest on raske leida kedagi paremat, kelle abil populaarsust koguda.

Olukorras jäi võitjaks Erdoğan ja tagajärgedega peavad nüüd tegelema Özil, Gündoğan, Saksa jalgpalliliit ning Saksamaa üldsus. Erdoğan sai aga rääkida Saksamaast kui vastikust rassismipesast ja lugeda moraali, kuidas sakslased ei tohiks sportlasi taga kiusata.

Skandaali valguses tasub rõhutada, et sakslased ei vihka Türgi rahvast ega riiki. Ei sallita lihtsalt Ankaras pesitsevat isehakanud sultanit ja tema jüngreid. Samamoodi ei tekita mõistlikus osas ühiskonnast viha Özili türgi päritolu, vaid fakt, et ta kohtus Saksamaa suhtes agressiivselt meelestatud riigipeaga, kelle režiim vangistab Saksa kodanikke ja süüdistab Saksamaad natsismis.

Ei meeldiks ju meilegi, kui mõni vene päritolu Eesti sportlane läheks rõõmsalt Vladimir Putiniga kohtuma ja räägiks hiljem, kuidas ta pole kunagi kaotanud sidet oma vanemate kodumaaga.