Rebecca Moore: ajupesu idee on ebateaduslik ja see võtab inimestelt inimlikkuse

Foto: SCANPIX

Sõnaga «ajupesu» käiakse hooletult ringi, kirjutab San Diego Riikliku Ülikooli usuloo emeriitprofessor Rebecca Moore veebiväljaandes The Conversation.

Ligemale neljakümne aasta eest olid mu õed Carolyn Layton ja Annie Moore nende seas, kes kavandasid 18. novembril 1978 Jonestownis massilist enesetappu.

Nad kuulusid liikumisse Rahvatempel, mida juhtis karismaatiline pastor Jim Jones, ning olid utoopilise kommuuni asutamiseks suundunud koos veel tuhande ameeriklasega Lõuna-Ameerikasse Guyanasse. Murelike sugulaste ja ajakirjanduse surve alla sattudes asusid nad aga kavandama massilist enese ja teiste tapmise lainet. Jonestown on inimeste mällu sööbinud fraasiga «Kool-Aidi joomine», sest üle 900 inimese surigi pärast mürgitatud joogi joomist. Minu kaks õde ja õepoeg olid samuti surnute seas.

Võiks arvata, et eriti pärast toda tragöödiat läks mulle väga peale mõte, et neile oli tehtud ajupesu. See oleks lunastanud nende võikad teod ja pakkunud nende käitumisele välja lihtsa seletuse.

Paljud väidavad, et inimesed liituvad «kultuste» või «uususunditega», nagu eelistavad öelda teadlased, kuna neile on tehtud ajupesu. Niisiis on neid teatavas mõttes «ümber programmeeritud», mis annab teistele võimaluse nendega ka nende tahte vastaselt manipuleerida.

Sest kuidas muidu seletada, et inimesed liituvad üdini mitmesuguste äärmuslike rühmitustega, mis pealtnäha on täielikus vastuolus nende varasema, sotsiaalselt aktsepteeritavama eluga? Kuidas muidu veel põhjendada, et nad mõnikord panevad toime isegi kuriteo?

Aga nagu sõna «kultus», nii ka mõiste «ajupesu» paistab kehtivat ainult nende rühmituste kohta, mis meile ei meeldi. Me ei ütle, et sõdureile tehakse ajupesu, et nad teisi inimesi tapaksid – see lihtsalt kuulub nende alusõppe juurde. Ma ei ütle, et üliõpilasseltside liikmeile tehakse ajupesu, et nad noorliikmeid vintsutaksid – see lihtsalt käib grupisurvega kaasas.

Usuloolasena lööb mind lausa jalust, kui hooletult käiakse sõnaga «ajupesu» ringi, kasutades seda näiteks nii poliitikute toetajate kui ka tõsiusklike inimeste kohta.

Ma seisan ajupesu ideele vastu kolmel põhjusel: see on ebateaduslik, see eirab inimkäitumise uurimispõhiseid seletusi ja see võtab inimestelt inimlikkuse, eitades vaba tahte olemasolu.

Teaduslik alus puudub

Usuvahetust kirjeldades kasutatakse ajupesu mõistet nii sageli, et tihtipeale jääbki tunne, nagu tugineks see teaduslikule teooriale.

Ent tegelikult kujutab «ajupesu» endast, kui kasutada teadlaste kõnepruuki, kontrollimatut hüpoteesi. Et mõnda teooriat peetaks teaduslikult usaldusväärseks, peab see olema falsifitseeritav, see tähendab, et seda peab olema võimalik põhimõtteliselt kummutada. Näiteks niipea, kui asjad hakkavad langemise asemel õhku kerkima, oleks meil teada, et gravitatsiooniteooria ei ole õige.

Kuna me ei saa kuidagi tõestada, et ajupesu ei ole olemas, ei vasta see standardsetele teadusliku meetodi kriteeriumidele.

Lisaks ei saa õigupoolest ajupesust kõnelda ega arutleda: seda kas tunnistatakse või mitte. Ei ole võimalik väidelda kellegagi, kes ütleb: «Ma olin ajupestud.» Tõeline teadus aga vajab argumente ja mittenõustumist, muidu ei saaks teadlased vaidlustada kolleegide teooriaid ja eeldusi.

Ja viimaks: kui ajupesu tõepoolest oleks olemas, siis ühineks ja jääks neisse gruppidesse üsna palju inimesi. Kuid uuringud on näidanud, et uususundite liikmed lahkuvad rühmast tavaliselt juba mõne aasta pärast.

Isegi ajupesuteooriate pooldajad on niisuguse kriitika tingimustes kippunud mõistet hülgama, võttes tarvitusele teaduslikumana kõlavad väljendid, näiteks «mõttereform» või «sundveenmine».

Konversioon, tingimine ja sund

Kui me loobume ajupesust inimkäitumise seletusena, suudame tegelikult mõningal määral isegi mõista, miks inimesi tõmbab uute ideede ja alternatiivsete usundite poole või miks nad langetavad otsusi, mis paistavad olevat nii tõsises vastuolus nende varasema eluga.

Ajupesu suudavad edukalt asendada vähemalt kolm teaduslikku, neutraalset ja täpse sisuga mõistet.

Esimene neist on «konversioon», mis kirjeldab inimese suhtumise, emotsiooni või seisukoha olulist muutust. Tüüpiliselt kasutatakse seda religioosses kontekstis ja enamasti tähendabki see «usuvahetust», aga see võib sama hästi kirjeldada ka muid radikaalseid muutusi alates hääletamisest «vale» kandidaadi poolt kuni ühinemiseni liikumisega Earth First!

See võib olla ootamatu ja dramaatiline, nagu Püha Pauluse puhul, kes oli varase kiriku tegelasi taga kiusanud, aga lõpetas selle äkitselt, kui oli kuulnud häält taevast. Kuid see võib olla ka aeglane ja järguti kulgev protsess, umbes nagu Mahatma Gandhi tee oma rolli ja ülesande mõistmisel India vabadusliikumise juhina.

Tavaliselt peame konversiooni vabatahtlikuks. Aga kui uurida tuntud ja austatud usuvahetajate lugusid – kohe tuleb pähe Püha Augustinus – leiame eest just selle, mille filosoof William James sõnastas nii: konversioon algab transtsendentse, elumuutva sündmuse passiivse vastuvõtmisega. Seda ei plaanita, see lihtsalt juhtub. Aga enam ei saa ka tagasi minna sellise elu juurde, mida elati enne sündmust.

Edasi tuleb nõndanimetatud tingimine (conditioning), mis siinkohal tähistab psühholoogilist protsessi õppida teatava stiimuli peale teataval viisil käituma. Kasvades ja elu tundma õppides panevad vanemad, õpetajad, sõbrad ja ühiskond meil teataval ettenähtaval moel mõtlema ja tundma. Me saame mõningate tegude eest kiita ja teiste eest karistada. See mõjutab meie käitumist. Selles protsessis ei ole iseenesest midagi halba ega kurja.

Uuringutega on näidatud, et paljud inimesed, kes pöörduvad uususundite poole, võivad olla juba eelnevalt valmis, nõnda-ütelda tingitud leidma gruppi, mis toetab nende maailmavaadet.

Aga kuidas jääb siis nende muidu toredate inimestega, kes, tõsi, ainult väga harva, aga ikkagi panevad lõpuks, pärast mõne uususundiga liitumist toime kohutavaid tegusid?

Ka siin paistab tingimine olevat võimalik seletus. Näiteks grupisurve on väga võimas vahend, mis võib tingida inimeste leppimise teatava kindla neile omistatud rolliga. Tuntud Stanfordi vanglaeksperimendis määrati osalejad juhusliku valiku alusel vangiks ja vangivalvuriks, mille järel valvurid muutusid peagi jõhkardiks ja vangid passiivseks. Samal ajal kuuletumine autoriteedile, mida Stanley Milgram uuris kuulsas 1961. aasta eksperimendis, võib õhutada inimesi tegema ka seda, mille kohta nad teavad, et see on väär. Milgrami eksperimendis näiteks andsid osalised enda arvates teistele elektrilööke, isegi kui kuulsid lindistatud valukarjeid.

Viimaks jõuame sunni juurde, mis võib samuti seletada, miks inimesed astuvad omaenda väärtuste vastu, mõnikord panevad toime isegi kuriteo.

Sunniks nimetame seda, kui kellelgi kästakse midagi teha ja ähvardatakse kasutada füüsilist, emotsionaalset või vaimset vägivalda, kui nad seda ei tee. Ainuüksi tõik, et keegi täidab korraldust, ei tähenda veel, et ta on sisimas teoga nõus. Sõjavangid võivad ellujäämise nimel avalikult kodumaa hukka mõista või vanduda vaenlasele truudust. Vangistusest vabanedes saavad nad aga jälle tõeliste veendumuste juurde naasta.

Teisisõnu võib sund – või siis kurnatus või nälg – panna inimesi tegema midagi, mida nad muidu ei teeks. Meil ei ole vaja mõttereformi teooriat, et mõista hirmu jõudu.

Agentsuse eitamine

Tõsiusklikud on vaieldamatult olemas. Minu õed kuulusid sellesse kategooriasse. Nad toetasid siiralt Rahvatemplit sõltumata sellest, kui väärale teele see Jim Jonesi juhtimisel liikus, sest selle ideaalid olid neile sügavalt hinge läinud. Nende pühendumuse taga seisis konversioonikogemus ning eetilise väärkäitumise järkjärguline, tingitud omaksvõtt.

Ma ei arva siiski, et neile tehti ajupesu. Nad langetasid oma otsused ja valikud enam-vähem vabalt. Nad teadsid, mida tegid. Sama käib Taaveti Võsu liikmete kohta: nad võtsid omaks ja uskusid Jumala sõna sellisel kujul, nagu seda esitas David Koresh.

Kui ajupesu oleks tegelikult olemas, võiksime eeldada, et juba toona oleks ringi liikunud palju rohkem väga ohtlikke inimesi, valmis ellu viima oma laiduväärseid plaane.

Selle asemel aga näeme, et inimesed loobuvad sageli oma usust niipea, kui lahkuvad sunnikeskkonnast. See ei tähenda, et teatavatest gruppidest lahkumine oleks lihtne, olgu tegu erakondade, usuliikumiste, seltskondlike klubide või isegi äriorganisatsioonidega.

Ometi saavad inimesed neist lahkuda ja uskumustest loobuda ning seda nad ka teevad.

Kas me peaksime pidama olukorrast tingitud tõkkeid ja grupisurvet ajupesu vormiks? Kui nii, siis saaks ajupesuks lugeda mida iganes – ja ühtlasi ei midagi.

Meie käsutuses on uurimusi, mis heidavad valgust usuvahetusele ja tingimisele. Meie käsutuses on ajaloolisi tõendeid selle kohta, mida inimesed võivad sunni ajel teha.

Ajupesu mõiste eirab kogu seda teadusliku uurimise pagasit. See näitab inimesi infantiilsena, võttes neilt isegi agentsuse võimaluse ja väites, et nad ei vastuta oma tegude eest. Kohtud ajupesu ei usu.

Miks peaksime seda uskuma siis meie?

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Lahtiütlus: Rebecca Moore on San Diego Riiklikus Ülikoolis majutatava digitaalarhiivi «Alternative Considerations of Jonestown and Peoples Temple» («Jonestowni ja Rahvatempli alternatiivsed vaatenurgad») haldur.