/nginx/o/2018/07/26/11037699t1h2f7b.jpg)
USA president Donald Trump hoogustas rünnakut USA enda alliansside ja rahvusvaheliste institutsioonide vastu NATO Brüsseli tippkohtumisel ja sellele järgnenud kokkusaamisel Venemaa presidendi Vladimir Putiniga Helsingis. Pole enam eriti kahtlust, et Trumpi kentsakas kiindumus Putinisse kujutab Euroopa julgeolekule tõsist ohtu, kirjutab Rootsi endine pea- ja välisminister Carl Bildt.
Mis on veel NATOst ja Atlandi-ülestest suhetest alles jäänud pärast USA presidendi Donald Trumpi tormilist nädalat Brüsselis, Ühendkuningriigis ja Helsingis, kus ta kaitses Venemaa presidenti Vladimir Putinit süüdistuste eest kübersõjas, mille olid esitanud Ameerika enda luureagentuurid?
Sündmusi läbi roosade prillide jälgides võib jääda ka mulje, et lääne tähtsaima strateegilise alliansiga on kõik enam-vähem korras või see isegi muutub tugevamaks. Tegelikult on NATO surmaohus ja selle saatus on praegu Trumpi põlastusest läbiimbunud kätes.
NATO tippkohtumise eel ja ajal löödi kõvasti lokku liikmesriikide sõjaliste kulutuste (mõõdetuna osakaalu järgi sisemajanduse kogutoodangust) ümber. Kõigilt liikmesriikidelt oodatakse 2024. aastaks kaitsekulutuste suurendamist kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust, kuid Trump tundus arvavat, et see on juba saavutatud. Nii kutsuski ta Brüsseli tippkohtumisel ootamatult suurendama kaitsekulutusi nelja protsendini sisemajanduse kogutoodangust, seades sellega lati kõrgusse, kuhu ka Ühendriigid ise pole veel ulatunud.
Jah, viimastel aastakümnetel on NATO esmane tähelepanu koondunud rahutagamisoperatsioonidele kaugetes paikades, mitte oma tuumikülesandele ehk enda territooriumi kaitsmisele. Enamiku alliansi Euroopa liikmesriikide silmis õigustas NATO operatsioonide «rahudividend» igati kodumaiste kaitsekulutuste kärpimist.
Ent see suhtumine muutus 2014. aastal, mil Venemaa liidendas Krimmi ja alustas väljakuulutamata ja varjus hoitavat sõjalist sissetungi Ida-Ukrainas. Sealtpeale on NATO liikmesriikide kaitse-eelarved kasvanud keskmiselt neli protsenti aastas, mis on muutnud 2024. aastaks seatud sihi täiesti saavutatavaks.
Kui minna sügavamale, siis võib kahelda Trumpi kurtmises, et USA peale langeb NATO kollektiivses kaitses ebavõrdselt suur koormus. USA sõjalise eelarve suurus on tõepoolest umbes 72 protsenti kõigi NATO liikmesriikide kogukaitsekuludest, aga umbkaudu kolmveerand sellest on suunatud mujale kui Euroopasse. Ligemale pool USA kaitse-eelarvest läheb kohaloleku kindlustamisele Vaiksel ookeanil, veel veerand operatsioonidele Lähis-Idas, strateegilistele tuumajõududele ja muule.
Tasub meeles pidada sedagi, et kuigi USA on suurendanud ja tugevdanud mõnel viimasel aastal tuntavalt kaitseseisundit Euroopas, on enamik USA siinseid jõude ja rajatisi tegelikult suunatud katma Indiast Lõuna-Aafrikani ulatuvat geostrateegilist kaart. Selliseid baase, nagu Ramstein, Fairford, Rota, Vicenza ja Sigonella, on USA juba ammu kasutanud eelkõige oma jõudude siirmiseks mujale. Eelhoiatus- ja luurebaasid, mida USA peab ülal Ühendkuningriigis ja Norras, on mõeldud USA põhiterritooriumi, mitte Euroopa kaitsmiseks.
Tõsi on seegi, et Euroopa kaitsekulutused on ligikaudu kaks korda suuremad USA kulutustest Euroopa julgeolekule, samuti umbkaudu kaks korda suuremad Venemaa kaitsekuludest, kui uskuda USA Riigikaitseülikooli hinnangut.
USA Euroopas paiknevate staapide, väeosade ja luurevahendite elulist tähtsust ei saa kuidagi alahinnata, aga seda tuleks näha sellisena, nagu see on. USA maavägi on viimasel ajal õppuste huvides roteerinud Euroopas soomusbrigaade, aga püsivalt siin asuvate väeosade varustus on mõeldud ainult piiratud sekkumiseks.
Seepärast tuleb NATOl jätkuvalt tugevdada kaitsevõimet Euroopas. Igal juhul vajab Euroopa rohkem sõjalist jõudu ning varustus peab võimaldama kiiret siirmist kriitilise tähtsusega piirkonda. Selles suhtes on äärmiselt kiiduväärt just liikuvust suurendama mõeldud uue staabi loomine Saksamaal.
Ometi ei seisne Venemaa eelis NATO ees mitte niivõrd ressurssides, kuivõrd juhtimises. Venemaa kui ühtse riigi relvajõud on tunduvalt lõimunumad ning neid saab Kremlist laekunud strateegiliste korralduste täitmiseks kiiresti siirda just sinna, kuhu vaja. Seda oskust demonstreeriti ilmekalt 2014. aastal Krimmis ja aasta hiljem Süürias.
NATO-l on muidugi samuti olemas äärmiselt tihedalt lõimitud juhtimisstruktuur jõudude tarbeks, mis alliansi käsutusse on eraldatud. Aga sellest pole eriti abi, kui õigel ajal ei suudeta vastu võtta poliitilist otsus vägesid siirda või operatsiooni alustada. Kõigis sõjalistes kokkupõrgetes määrab alati tulemuse ühine tahe ja otsuste langetamise kiirus kõrgemal tasandil.
Häda selles seisnebki, et isegi kui NATO sõjaline võime paraneb, siis alliansi poliitiliste otsuste langetamise võime aina kahaneb. Üritagem kujutleda, kui mõni NATO liikmesriik tõstaks häiret Venemaa sammude pärast, millega see alustab Krimmi stiilis salajast sõjalist operatsiooni tema territooriumil. Kujutlegem edasi, et USA luureagentuurid kinnitavad, et tõepoolest, Putini eitamisest hoolimata agressioon käib.
Ja viimaks kujutlegem Trumpi reaktsiooni. Kas ta helistab Putinile ja pärib, mis toimub? Kas Putin teeb selle peale järjekordse «uskumatu pakkumise» abistada USA uurijatel tõeni jõuda? Või, kui tahame jõuda tuumani: kas Trump kutsuks aega viitmata täitma NATO aluslepingu 5. artiklis sätestatud kollektiivse kaitse printsiipi? Või lööks ta kõhklema, seaks luureandmed kahtluse alla, sõitleks USA liitlastega ja kinnitaks Putini eituste siirust?
Need on need tõeliselt muret tekitavad küsimused, mida tuleks Ameerika presidendile esitada. Nüüdsest ripuvad need püsivalt kõigi eurooplaste pea kohal.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Carl Bildt oli Rootsi välisminister 2006. aastast 2014. aasta oktoobrini ja peaminister aastail 1991-1994, mil ta pidas läbirääkimisi, mis viisid Rootsi Euroopa Liitu. Rahvusvaheliselt tunnustatud diplomaat Bildt on olnud ELi erisaadik endises Jugoslaavias, kõrge esindaja Bosnias ja Hertsegoviinas ning Daytoni rahukonverentsi kaaseesistuja. Ta on Ülemaailmse interneti haldamise komisjoni (Global Commission on Internet Governance) esimees ning Maailma Majandusfoorumi Euroopa globaalse tegevuskava nõukogu liige.
© Project Syndicate 1995–2018