Georgi Beltadze: meie moodi reetur

Ameerika Ühendriikide ja Venemaa riigilipud Donald Trumpi ja Vladimir Putini tippkohtumisel Helsingis. Foto: SCANPIX

Reetur. Sellise hinnangu andsid Ameerika presidendile paljud jänkid, eeskätt endised julgeolekuringkondadega seotud tegelased. Mitte seetõttu, et aasta alguses oli Donald Fredovitš venelaste silmis ikka veel чмо ja nüüd taas наш. Vaid seepärast, et nende relvajõudude ülemjuhataja, kellele alluvad veel mitmesugused eriteenistused, andis hiljutisel kohtumisel Kremli peremehe Vladimir Putiniga teada, et usub viimase väiteid, et Venemaa ei sekkunud Ühendriikide presidendivalimistesse 2016. Trump usaldab enda sõnul oma luurajaid ka, aga nad ei paista jagavat seda seisukohta. Ent sellest piisas, et harja punaseks ajada.

Onu Donald ei ole eurooplastele selgitust võlgu ja tema Browni liikumine võib kunagi tagantjärele osutada – hm, mine tea – äkki osaks plaanist, kuidas panna asjad korralikult tööle nii Vanas kui ka Uues Maailmas. Seega jätaks jänkide endi otsustada, kas see, millele maailm oli Helsingis tunnistajaks, oli omadele noaga selga löömine või miski muu. Igatahes näitab värske keskustelu riigipea võimalikust tagandamisest, et sealmail on rahvavõimu ja õiglusega kõik korras. Aga kui Ameerika kodanikel on vähemalt võimalus nõuda seaduslikul teel maailma kõige võimsamalt mehelt tema prohmaka kohta selgitusi ja võtta ta vastutusele, siis siin Eestis ei suudeta isegi lihtsurelikke pihtide vahele võtta.

Ühiskond kõduneb rahaahnusest ja mõned ametnikud on teinud lausa oma teenistuseks asju mitte näha mustvalgena.

Mullu paljastasid Postimehe uurivad ajakirjanikud koostöös Venemaa ajalehega Novaja Gazeta, kuidas aastaid keerutati siinsete pankade kaudu miljarditesse küündivat musta idaraha. Summad olid lausa nii suured, et jätsid piinlikku olukorda elukutselised schmuck'id (räige solvang jidiši keeles ebameeldiva inimese kohta) Londoni ja New Yorgi pangandusmaailmas. Vahepeal on selgunud, et rahumeeli lasti puhtaks pesta Putinile ja tema lähikondsetele kuuluvat kuritegelikul viisil omandatud vara. Isikud, kes on laias laastus Euroopa julgeolekukorra lammutamise peaarhitektid ja seega ka oht Eesti riigile. Samal ajal käisid aga meie ametnikud ja riigitegelased suurtelt liitlastelt kaitset palumas.

Piinlik lugu ja punktivõit Kremlile. Ei olnud vaja kasutada isegi kasulikke juhmardeid või topeltagente. Valus, et Eesti enda kodanikest pangatöötajad pigistasid sellise suure asja puhul silma kinni. Kuigi iseseisvuspäeva nad ilmselt ikkagi tähistavad... Sama kehtib ka nende riigiametnike suhtes, kes aastate jooksul ei liigutanud lillegi. Oled andnud vande oma riigile või mitte, aga see tegu liigitub juba reetmiseks. Oleme ju hübriidsõjas idanaabriga.

Eesti ja mitu teist lääneriiki on rahvusvahelistest piirangutest hoolimata jätnud ukse lahti venelastele oma musta raha kantimiseks. Laenan spioonikirjaniku John le Carré teosest «Meie moodi reetur» ühe peategelase mõttekildu: jääb mulje, et ühiskond kõduneb rahaahnusest ja mõned ametnikud on teinud lausa oma teenistuseks asju mitte näha mustvalgena.