Mihkel Mutt: rukkist, roosidest ja rahvus(riiklus)e tulevikust

Mihkel Mutt Foto: Liis Treimann

Rahvusriikluse tulevikku ei otsustata lahinguväljadel ega kübersõdades, vaid inimeste peades, kirjutab Mihkel Mutt.

Eesti tulevikust võib ja peab rääkima iga nurga alt, ja selles mõttes on rahvusriiklik üks aspekt paljudest. Eriliseks muudab selle muuhulgas asjaolu, et rahvusriiklik tulevik on rohkem enda teha kui teised tulevikud. Sest kuigi rahvusriikluse suhtes ollakse Euroopa Liidu võimukoridorides ebalevad (üks tont käib mööda Euroopat, natsionalismitont), ei hakka keegi seda päriselt keelama, sest see poleks kooskõlas nn põhiväärtustega. Aga ega keegi aitama ka ei tule.

Muus suhtes, tootmis- ja tarbimisüksusena toimivad asjad omasoodu. Sellest tulevikust ei jää me «maailma globaliseerunud rahvaste vennalikus peres» kõrvale nii- ega naapidi. See, mis juhtub mujal, juhtub ka siin, päev varem või hiljem. (See, kas Eesti on tulevikus tervikuna rohkem või vähem perifeeria, ei sõltu üksnes ega eeskätt meist.) Mitte et neil asjadel poleks tähtsust, sest see kõik on ka rahvusriigi puhul baastähendusega.