Juhtkiri: igikestvad õhulossid

Krüptokuninganna nime kandval Facebooki-lehel on kümneid tuhandeid fänne, kes bulgaarlanna Ruja Ignatova postitusi jagavad. Naine ise on avalikkuse eest tagasi tõmmanud, kuid lubab peatset tagasitulekut. Foto: Chayanin Puapuntuma

Kõik pole kuld, mis hiilgab. On ridamisi vanarahvatarkusi, mis hoiatavad, et iga asi, mis väliselt kena paistab või ilusaks räägitakse, ei pruugi seda tegelikult olla. Tundub, nagu poleks inimene, ehkki keskmiselt haritum kui kunagi varem, aastasadade jooksul kuigivõrd targemaks saanud. Usk hõlpsalt rikastumise võimalusse näib ikka ja jälle mõistuse alistavat.

Stagnaajal mängisid nõukogude koolilapsed postkaardimänge, üleminekuaja tohuvabohus üritasid luhvtivennad panku teha, on olnud telefonipettuste ja viimasel kümnendil veebis õngitsuskirjade laineid.

Püramiidskeemid on välisest vormist sõltumata alati põhimõtteliselt ühesugused. Keegi, enamasti osav ja karismaatiline tegelane, paneb omakasupüüdlikest kaalutlustest lähtuvalt kergeusklikud endale järgnema. Inimene, kes kujuta ette elu õhulossis, on ometi valmis isegi oma raha õhku paigutama ja avastab alles hiljem, et tuul on investeeringu laiali puhunud. Lõpuks osutuvad lubatud roosad marmorpaleed ikkagi fatamorgaanaks.

Aeg-ajalt kuuleme ärilist künismi, mis kõlab umbes nii, et lollidelt tulebki raha ära võtta. Aga me elame siiski 21. sajandi tsiviliseeritud maailmas ja õigusriigis, mitte ürglaanes hundiseaduste aegu. See tähendab, et ühiskonna kohus on nõrgemaid liikmeid kaitsta. Ent kuidas seda teha, kui virtuaalpetturid mõtlevad välja üha uusi ja kavalamaid lõkse? Südantlõhestavad kirjad võõrsil hätta sattunud lähedaselt, Nigeeriast saadud ootamatu pärandus või tagasi helistama meelitavad telefonikõned tundmatult numbrilt on jäämäe veepealne tipp.

Elame siiski 21. sajandi tsiviliseeritud maailmas ja õigusriigis, mitte ürglaanes hundiseaduste aegu. See tähendab, et ühiskonna kohus on nõrgemaid liikmeid kaitsta.

Tihti on kiiret raha lubavad mudelid läbipaistmatud või meelega salapäraseks tehtud. Postimees kirjutas sel nädalal ühest sellisest, OneCoini-nimelisest uudsest krüptovaluutast ja seda ümbritsevast sektilaadsest investorite ringist, mille liikmed peaksid oktoobris püstirikkaks saama. Paljude inimeste raha on lukus ning lootusi hoiavad üleval paari kõneisiku jutud kohe-kohe saabuvast helgest tulevikust ning «tasuta» saadud pitsa ja kokakoola kupongid. Ettevõtmist varjutav saladuseloor peaks tekitama kahtlusi. Finantsinspektsoon on juba mullu hoiatanud oma raha OneCoini paigutamise eest.

Avalikustamine ja mõne riigi institutsiooni hoiatused ongi peaaegu ainus asi, mida praegu inimeste kaitseks teha saab. Vajame tõhusamaid seadusi, ent siin tuleb arvestada, et nagu internet, nii on ka sellest tulenevad probleemid üleilmsed. Paranema peaks üldine finantskirjaoskus, mis teeks inimesed ettevaatlikuks selliste utoopiate suhtes, nagu «garanteeritud hiiglaslik tootlus». Mida enam elutervet skepsist, seda parem, sest iha kergeusklikke alt tõmmata on ilmselt igavene. Nagu dopingulaborid ennetavad dopingukütte, nii on ka finantspetturid ja püramiidskeemitajad alati sammu võrra ees.