Rahvatantsijad.

FOTO: Ants Liigus

Venekeelsete koolide kaart käiakse lauale iga kord enne valimisi, kuid mingeid lahendusmehhanisme seda kasutavad poliitikud välja ei paku, nendib Lasnamäe linnaosavanem Maria Jufereva (Keskerakond).

Venekeelse kooliõppe küsimus tuleb päevakorrale iga nelja aasta tagant, vaibudes kohe pärast valimisi. Ja kuna senise koolisüsteemi muutmine tuleb päevakorrale lausega «nüüd paneme kõik venelased eesti keelt rääkima», siis pole loota ka tulemust. Poliitilise punkti saamiseks tähelepanu aga küll.

Nii juhtus ka Isamaa poliitiku ettepanekuga, millega soovitati  vene koolid sulgeda. Samal ajal tegi poliitilise liikumise Eesti 200 eestvedaja Kristina Kallas  ülevaate reaalsest olukorrast ning pakkus esimest korda pikaajalisele koolireformile ka  sisulised lahendused, mis vääriksid kindlasti erakondade ülest sisulist arutelu. Loodud on alus, mis aitaks väljuda segretsiooni nõiaringist ning toetaks mõlema poole huve.

Samme lõimumise suunas astuvad inimesed ise iga päev, ilma deklaratsioonide ja valimislubadusteta. Lasnamäel on väga levinud, et eestlased soovivad panna oma lapsed vene lasteaeda ning vastupidi, vene emakeelega pered eelistavad eesti lasteaeda ja kooli. Eesti ja vene noortel on soov õppida  vastastikku keelt ja kultuuri.

Näiteks VeniVidiVici Eesti-sisene õpilasvahetuse programm illustreerib hästi seda, et eesti noored soovivad minna õppima vene kooli. Samal ajal eestivene noored õpivad  aktiivselt  eesti koolides. Rohkem ja rohkem luuakse keelekohvikuid ning tehakse erinevaid lõimumise programme ja projekte. Noored ja nende vanemad on nõus maksma lisahariduse eest ja kuulutama keeleõppele enam oma vaba aega. See näitab, et lõimumise soov on olemas, puudu on jäänud vaid poliitilisest tahtest.

Nõustun poliitilise liikumise Eesti 200 eestvedaja Kristina Kallasega, kelle sõnul peab olema Eesti järgmise kümnendi väljakutse koolisüsteemi reformimine ühtseks Eesti kooliks. On selge, et poliitikud, kes viskavad enne valimisi loosungeid, et järgmisest aastast lükkame koolid kokku, venelased hakkavad eestlasteks ja rääkima eesti keeles, teavad isegi, et peale žestitegemise mingit tõelist reformi pole tulemas

Tänapäeva vene kool ei igatse Nõukogude Liitu, vene kooli noored ei ela vene propaganda inforuumis. Ka vene noortel on oskus ise mõelda. Tänase venekeelse kooli peamine mure seisneb hoopis selles, et nad ei tea kes on Ott Lepland või Koit Toome ja millega nad tegelevad, kuigi Kaera-Jaan on neile kenasti selgeks õpetatud.

Selleks, et toimuks lõimumine, peaks noortel olema ühised teemad, nad peavad olema kursis sellega, mis on praegu populaarne. Kahjuks kool ei anna üldse selliseid teadmisi. Vähemalt nii kaua, kui erineva keelega noored õpivad erinevates koolides. Selleks, et oleks lõimumine, peab tekkima kontakt rahvuste vahel. On vaja keskkonda, milleks kool on  hea ja õige koht.

Kristina Kallas toob välja, et samas piirkonnas elevate laste eraldamine eesti- ja venekeelsetesse koolidesse ei toeta lõimumist, vaid on paralleelühiskondade üks peamisi põhjustajaid. Täpselt nii see on, kuna ühtne Eesti kool annaks noortele mitte ainult keele oskust, vaid terve ühiskonna tundmise. Praegu õpetatakse eesti venelastele ainult eesti rahva laule ja tantse.

Kindlasti see on baaskultuur, mida peavad kõik teadma. Samas ei kujuta vene noored ette, mis huvitab eesti noort - mis muusikat nad kuulavad või filme vaatavad. Samas on eesti noortel raske leida ühist keelt vene noorega, kuna puudub mingisugunegi side ning samal ajal kardetakse teineteisega rääkida.

Nagu väidab Kristina Kallas, peavad ühtse Eesti kooli mudelid lähtuma kohalikust kogukonnast ja laste vanemate soovidest. Kindlasti ei saa me Narva ja Lasnamäe korral rääkida mudelist, kus kõik eesti ja vene lapsed lükatakse lihtsalt kokku.

Esmalt pole neis piirkondades kindlasti piisavalt eesti keele oskusega õpetajaid. Narvas, kus pea kogu klassi moodustavad eestivenelased, ei saa kasutada sama õppemetoodikat kui mujal, kus enamiku õpilastest moodustavad eesti emakeelega lapsed. Ka Lasnamäel tekiks olukord, kus vaid kolmandiku klassist täidaksid eesti emakeelega lapsed. Narva puhul teeb keeleõppe keeruliseks ka keelepraktika võimaluse puudumine. Kui Lasnamäel ja Tallinnas laiemalt on eesti keele praktiseerimiseks võimalusi igal sammul, siis eestlasteta Narvas on eesti keele kinnistumine väga keeruline.

Nii Narva kui Lasnamäe korral tuleks edasi arendada keelekümblusprogramme. Tänased keelekümbluskoolid näitavad väga tugevaid tulemusi ka riigieksamitel, mis võimaldab jätkata õpinguid eesti ülikoolides.

Venelasena saan kinnitada, et sisuline arutlus koolivaldkonna arengu üle annab lootus, et ka tulevikus poliitikud ja avaliku arvamuse liidrid lähtuvad ikkagi kogu ühiskonna huvidest ega tugine poliitilisele konjunktuurile. Vene noored soovivad omandada head eesti keelt ja  töötada selle nimel, et olla konkurentsivõimelised tööturul. Osates samal ajal  oma emakeelt ja olla uhked oma juurte üle.  Küsimus on selles, kas erakonnad suudavad koolireformi küsimust arutada rahumeelselt.