Anu Hallik: spordihalli luues mõtle MMile

Foto: Corbis / Scanpix

Tallinna linnaplaneerimise ameti vastne juht Anu Hallik küsib, kuhu, kuidas ja kelle raha eest oleks mõistlik uusi spordirajatisi ehitada.

Viimase kümne aasta jooksul on meie riigis ehitatud väga suurepäraseid uusi spordikeskusi, näiteks jalgpallistaadion A. Le Coq Arena, Lasnamäe ja Võru kergejõustikuhall, Kuressaare spordikeskus, Pärnu hansagümnaasiumi hall, Tartu Ülikooli spordihoone, Tehvandi spordikeskus, Laagri spordikeskus.

Tallinna ei ole suuremaid spordirajatisi riigi, omavalitsuse ja ka erakapitali rahaga viimasel kahel aastal juurde ehitatud. Erakapitaliga rajatakse praegu Tere tennisekeskust, mis on Tallinna viimaste aastate suurim ja kalleim spordirajatis. Tallinna linn aga hakkab renoveerima Pirita spordikeskust.

Kui vaadata kultuuriministeeriumi viimase kahe aasta investeeringuid spordirajatistesse, siis Tallinna objekte on vaid üks – Kadrioru staadion.

2010. aastal investeeris riik spordirajatistesse 14,3 miljonit ja 2011. aastal 24,7 miljonit krooni. Need on väga väikesed summad, kui räägime investeeringutest spordirajatistesse.

20–30 miljoni krooni või 1,2–1,5 miljoni euro eest saab heal juhul ühe keskmist mõõtu uue spordirajatise või siis renoveerida kaks-kolm vana.

Kõiki spordirajatisi ei peagi rajama ainul riik või kohalik omavalitsus. On alasid, kus edasiviivaks jõuks oleks koostöö erasektoriga.

Osa spordile eraldatavast rahast liigub sihtasutuste kaudu ja siin on üks liider ehk SA Tehvandi Spordikeskus. 2009. aastal sai spordikeskus sihtfinantseeringuid 27,5 miljonit ja 2010. aastal 33,4 miljonit krooni. Viimase viie aasta jooksul kokku 140 miljonit krooni. Summad on väga suured, arvestades kogu riiklikku investeerimismahtu spordirajatistesse, ja seda ühe ala, suusatamise kasuks.

Lisaks Tehvandile on veel üks sihtasutus, mis eelkõige suusaspordi jaoks. See on SA Jõulumäe Tervisespordikeskus. 2008. aastal töötas seal 19 inimest. Riigi toel püsiv sihtasutus sai 2008. aastal Euroopa struktuurifondidest 13 miljonit krooni.

Jõulumäe spordikeskuse juht on olnud tubli, et on suutnud Pärnu linnast päris kaugel oleva metsa sisse teha sellise suurepärase spordirajatise, kus saab läbi viia rahvusvahelise tasemega võistlusi.

On veel üks suusatamisega seotud sihtasutus, mida riik toetab, ja see on SA Holstre Polli Tervisespordikeskus, mis samuti eelkõige suusa- ja rattameeste tarvis. Nii 2010. kui 2011. aastal eraldas riik neile miljon krooni.

Lisaks kultuuriministeeriumile on suusatamise ja tervisespordiradade hea toetaja SA Eesti Terviserajad. See on suurepärane algatus, mille idee autoriks oli Toomas Annus. Merko Ehitus, Eesti Energia, Swedbank, kultuuriministeerium ja suusaliit lõid sihtasutuse, mis on suutnud üle Eesti väga palju korda saata ehk on olemas väga korralikult tähistatud ja välja ehitatud suusa- ja jooksurajad.

Eespool nimetasin meie riigis olevaid suuremaid spordirajatisi, kus on võimalik korraldada rahvusvahelise tasemega suurvõistlusi. Kui meil sellised rajatised puuduvad, siis pole meist ka EMide ega MMide korraldajaid.

Kogu riigi spordi arengu seisukohalt on aga suurvõistluste korraldamine vajalik, sest see annab kohalikele sportlastele võimaluse kohtuda lähemalt oma ala tippudega, annab stiimuli sportlikuks arenguks. Kui muidu saab EMile või MK-etapile piiratud arv võistlejaid, siis kodustest suurvõistlustest saab osa võtta alati rohkem sportlasi. Tippvõistluse kaudu saavad areneda praegused sportlased ja nende treenerid, samuti need, kes alles alustavad sportlasteed.

Kui ehitame ainult selliseid spordiobjekte, kus on hea ja odav treenida, kaob paljudel spordialadel võimalus tuua koju rahvusvahelisi võistlusi. Seetõttu oleks õige, et riik ja omavalitsused selliseid objekte rahaliselt toetaksid.

Usun, et paljudel on meeles iluuisutamise EM Rocca al Mare suurhallis, kui Tallinn pääses Euroopa telekanalite esimeseks spordiuudiseks ja võistlused andsid positiivse tõuke iluuisutamise arengule Eestis.

Kui lugeda Tallinna Ülikooli kehakultuuriteaduskonna 2007. aastal koostatud uuringut «Spordi ja liikumisharrastuse edendamise ning sportimisvõimaluste arendamise suunad Tallinnas», siis seal on välja toodud, et lastele ja noortele on eelkõige tähtsad siserajatised ehk spordisaalid, kus noored tahavad tegeleda tantsimisega 8,5 protsenti, tennisemänguga 8,4 protsenti, ujumisega 7,1 protsenti, korvpalliga 5,4 protsenti.

Milliseid tantsusaale, tenniseväljakuid, korvpalliväljakuid, ujulaid on riik või Tallinna linn aidanud viimasel kolmel aastal Tallinna ehitada? Kavas on arendada Pirita spordikeskust. 2011. aastal plaanib Tallinna linn finantseerida spordikeskuse renoveerimist 776 000 euroga.

Teatud ala harrastajatele on see kindlasti meeldiv ­uudis, sest Pirita talvised suusarajad ja suvised jooksurajad on tõesti suurepärased. Pärast renoveerimistöid muutuvad paremaks velodroom ja uisutamisvõimalused.

Kuidas siis otsustada, millise spordirajatise ehitamine oleks just see kõige õigem? Ühest vastust ei ole, kuid kasu oleks suurem, kui on olemas pikem plaan ja jälgitakse seda, mida elanikud – eelkõige noored – soovivad. Samas tuleb silmas pidada ka seda, kuidas on majanduslikult tasuv ühte või teist spordiobjekti rajada ning millised on hilisemad ülalpidamiskulud.

Võrreldes kogu Eestiga on Tallinna uutesse spordirajatistesse investeeritud vähe. Kahjuks ei osanud leida ühtegi Tallinna ehitatud spordirajatist, kuhu on raha investeerinud kultuuriministeerium ehk riik. Vähemalt riiklikke otseinvesteeringuid mitte. Abi on tulnud EASi ja Euroopa Liidu kaudu.

Praegu võtab suurema osa Tallinna spordivaldkonna rahast ilmselt spordikoolidele makstav pearaha, mis on väga suur abi, kuid see ei ole jätkusuutlik poliitika, sest vaja on spordirajatisi renoveerida, ja ilma omavalitsuse täiendava rahasüstita ei suuda linna hallatavad spordikeskused seda teha.

Tartu on Tallinnaga võrreldes spordirajatiste poolest kindlasti paremas seisus. Tartu Ülikoolil on korralik staadion, uus spordihoone kergejõustikuareeni, pallimängusaalide ja muu sportimiseks vajalikuga. Tallinna Ülikoolil ega tehnikaülikoolil pole midagi sellist vastu panna.

Tehnikaülikoolil on rohtu kasvanud staadioni plats ja vana väsinud spordisaal. Nagu teame, saavad ülikoolid raha riigieelarve kaudu. Ehk oleks siinkohal abi analoogiliselt paljude teiste omavalitsustega – rajada Tallinna spordi sihtasutus, kes haldaks kõiki Tallinna spordiobjekte?

Kuidas ja kuhu oleks sobiv tuleviku spordirajatisi ehitada? Eestis on suurepäraseid näiteid uutest spordikeskustest, mis on loodud just koolide lähedusse ja kus olemas lastele vajalik, nt Laagri spordikeskus, Tabasalu spordikekus, Keila spordikeskus, Audentese spordikeskus. Vanematel kaob vajadus sõidutada lapsi ühest linna otsast teise, ka on sellised keskused lastele turvalised ja mugavad.

Ka mujal maailmas on spordirajatised koos, kuna nende tööshoidmine tuleb omavalitsusele odavam. Näiteks Rootsis Söderhamnis on paar kilomeetrit linnast väljas ühel territooriumil ujula, staadion, tenniseväljakud ja spordisaal.

Meil on aga võimlad, saalid, ujulad ehitatud tihti eraldi ja seetõttu on tänapäeval neid väga kallis majandada.

Kokkuvõttes soovin öelda, et ­uute spordirajatiste planeerimisel, ehitamisel ja tööshoidmisel võiksid EOK, riik, omavalitsused ja eraettevõtjad senisest tõhusamat koostööd teha. Kasuks tuleb pikemaajalisem plaan, kus kirjas, mida juurde ehitada ja kuidas olemasolevaid spordisaale korras hoida, nii et seal saaks normaalselt sportida.

Emotsioonivabalt Tondi tennisekeskusest

Märten Tamla
tennisetreener

Hiljuti ajakirjanduses üles kerkinud küsimuse, kas ja kui palju peaks kohalik omavalitsus toetama Tondi tennisekeskuse ehitust, võiks oludes, kus linnal paistab nappivat raha kohati eluohtlikuks muutunud lasteaedade remondiks, rahumeeli päevakorrast maha võtta.

Pealegi on Eesti Tennise Liidu president Urmas Sõõrumaa lubanud, et tennisekeskus valmib igal juhul. Küllap ei ole ka ühelgi spordisõbral midagi selle vastu, kui Tallinn saab ühe kaasaegse spordibaasi võrra rikkamaks.

Üldtuntud on tõsiasi, et igal spordist lugupidaval Euroopa pealinnal peab olema rahvusvahelistele nõuetele vastav jalgpalli- või kergejõustikustaadion ning korvpalliareen. Ka Eestis on need kõik olemas: A. Le Coq Arena, Kadrioru staadion ja Saku Suurhall. Aga võib-olla võiks olukorras, kus tenniseharrastus muutub üha massilisemaks, unistada Tallinnas ka maailmatasemel tennisekeskusest.

Piisab, kui tuletada meelde Tondi tennisehallis valitsenud meeleolu siis, kui meie tennisenaiskond võitis tasavägises võistluses Fed Cup sarja maailmaliigasse pääsu eest Iisraeli.

Riigi või kohalike omavalitsuste panus spordi toetamisse on riigiti erinev. Õppides Memphise ülikoolis spordijuhtimist, sain mõningase ettekujutuse spordi arendamise ja rahastamise korraldusest Ameerika Ühendriikides. Teatavaks üllatuseks oli, et maailma edukaimas spordiriigis on ühiskondlik panus staadionide jm spordibaaside rajamisse arvestatav.

Kuigi maailma ühe rikkaima ja paremini väljaarendatud erasponsorluse süsteemiga riigi mastaabid ja võimalused on Eestiga võrreldes mitu korda suuremad, on enamik sealseid suuri staadione ja spordikeskusi ehitatud 2/3 ulatuses maksumaksja ja 1/3 ulatuses erasektori rahaga.

Seejuures on oluline, et USAs võtavad linnad ja osariigid raha andmist spordirajatistesse mitte niivõrd kohustusena, kuivõrd investeeringuna. Praktika on näidanud, et staadioni ehitusele kulutatud raha, tuleb üsna ruttu tagasi.

Võib tuua näiteid, kus terved piirkonnad on taaselustatud tänu uute spordibaaside ehitamisele, olgu selleks siis Clevelandi ajalooline Gateway piirkond, kuhu 1994. aastal ehitati Quickens Loans Arena, või Baltimore’i sadamaala Camden Yardsi staadioniga.

Võib-olla oleks sellist uuestisündi vaja ka Tondile. Paraku on tenniseväljakuid ümbritsevate vanade sõjaväekasarmute ja nende vahele ehitatud nõukogudeaegsete lagunenud tondilosside renoveerimine jäänud majandussurutise tõttu toppama.

Võib-olla annaks just kaasaegne spordibaas uue tõuke räämas ja võssa kasvanud endise Nõukogude sõjaväe territooriumi korrastamiseks ning sinna kavandatud moodsa elurajooni rajamiseks. Kindlasti ei saa Ameerikas tehtavat üks ühele Eestisse üle kanda.

Kuid arusaam, et maksumaksja ja erasektori huvide ja vahendite mõistlikust ühitamisest uute spordibaaside rajamisel võidavad kõik, võiks kehtida ka meil. Ühes võib aga kindel olla: nendel, kes ei oska või ei julge püstitada suuri eesmärke, jäävad ka suured teod tegemata.