Kui tahame Eesti heaolu suurendada, siis tuleb õpetada lapsi arvutitega loovalt tegelema alates samast vanusest, millal alustatakse näiteks klaverimängu õppimist. Praegune olukord annab põhjust pigem pessimismiks, ent me saame paljugi muuta, kirjutab IT-mees Targo Tennisberg.
Pilk Eesti viimaste aastate liikumisele näiteks konkurentsivõime, majanduskasvu ja inimarengu tabelis veenab, et oleme maailma üldises pingereas jäänud pigem paigale tammuma. Üldiselt võime muidugi Eesti viimase 20 aasta arenguga väga rahul olla. Läbi üheksakümnendate aastate ronisime ülespoole, kõrgemasse liigasse murdmiseks pole aga jaksu olnud. Meid kummitab oht jäädagi keskmikuks, kellel tõeliselt edukate ja rikaste sekka kunagi asja ei ole.
IT kui majanduse vedaja
Tööstusrevolutsioonist 20. sajandi viimase kümnendini vedas majanduskasvu eelkõige tööstus. Võitjad olid need, kes kaevandasid (või importisid) kõige rohkem maavarasid, ehitasid teistest enam tehaseid, autosid ja lennukeid. Kui enamikul inimestel oli juba kõht täis, katus pea kohal ja võimalik autoga sõita, hakkasid suuremat lisaväärtust andma hoopis võimalused kõiki neid asju nutikamaks muuta.
20. sajandi alguses oli maailma rikkaim inimene naftamees Rockefeller, aga 20. sajandi lõpus IT-mees Bill Gates. Praegu on maailma viiest rikkamast inimesest kolm ning kuuest suurima börsiväärtusega ettevõttest neli seotud IT või telekomiga.
IT pole keskne «klassikalises» arvutivärgis, aga selleta ei saa läbi ka üheski teises uuenduslikus valdkonnas. Kas või geenitehnoloogias on paljude probleemide lahendamine ja selle kaudu ravimeetodite leidmine seotud suurte andmehulkade töötlusega. Ilma teadmiseta, kuidas vastavad algoritmid töötavad ja kuidas infot ühest vormist teise kantakse, ei saa olla efektiivne ei molekulaarbioloog, füüsikakatsete tegija ega autode disainija. Kõige kasulikum kombinatsioon on, kui inimene õpib alguses ITd ja seejärel spetsialiseerub näiteks geneetikale või robotite ehitamisele.
Mis teeb IT majanduslikus mõttes eriliseks?
Esiteks tehakse ITs mitte millestki midagi. Me ei kuluta loodusvarasid, mis võiks otsa lõppeda, või komponente, mille hinnakõikumine maailmaturul meid rööpast välja viiks. Ainsaks ressursiks on inimeste taiplikkus ja töövõime.
Teiseks annab IT inimestele kõige puhtamal kujul aega juurde, tehes ära paljud rutiinsed, aeganõudvad tegevused. Vabanenud inimesed saavad ennast pühendada loomingulisemale, meeldivamale ja kasulikumale tegevusele – las masin töötab, tema on rauast. Siit leiame ka IT-sektori kasvu võtme: kui mõnele inimesele praegu tundub, et arvuteid on niigi kõik kohad täis, siis tegelikult on igasuguseid rutiinseid asju, mille tegemiseks arvuti paremini sobiks, veel kümme korda rohkem. Seega kasvab IT roll järgmiste aastakümnete jooksul veel tohutult ning kõigis ülaltoodud edetabelites annavad tooni need riigid, kus IT on kõige kõrgemalt arenenud.
Suurim probleem on tööjõupuudus
Hoolimata sellest, et IT-sektori palgad ületavad nii Eestis kui mujal maailmas vastavaid keskmisi palkasid enamasti kaks–kolm korda, valitseb seal sellegipoolest tohutu tööjõunälg. Kuigi me peame ennast e-riigiks, moodustab IT Eesti erasektori tööhõivest vaid neli protsenti, OECD keskmine on natuke alla kuue protsendi, Soomes üle kaheksa ja Rootsis üle üheksa protsendi! Eesti IT-firmad ütlevad praegu, et neil on puudu 1000–2000 töötajat, ja selle peale tehakse suured silmad. Et kõrgliigasse murda, on meil kokkuvõttes vaja kümneid tuhandeid infotehnoloogia valdkonna töötajaid!
Praegugi on mõni Eesti firma ennast ja Eestit piisavalt üles kiitnud. Välismaine suurettevõte tulebki ja ütleb, et me tooks mõnede asjade arenduse Eestisse, vaja läheks umbes 200 programmeerijat.
Kui arvestada juurde, et kõik need 200 inimest tarbiksid hoolega jällegi teiste inimeste loodud kaupu ja teenuseid, tõstaks selline ettevõtmine Eesti SKTd hoobilt 50 miljoni euro ehk 0,3 protsendi võrra. Ainult et... Eestis tehakse valdavalt enamikku asju ühekohalise arvu inimestega, 20 programmeerijaga projekt on juba hiiglaslik ja üle selle ulme.
Programmeerijate järelkasv
Mõnel ettevõtjal ja ka poliitikul on mõte, et kui häda suureks läheb, toome välismaalt abijõudu sisse. Sellega oleme ammu hiljaks jäänud. Juba palju aastaid imeb USA nagu tolmuimeja endale Hiina, India, Venemaa ja teiste maade ülikoolide koorekihti. Olles ise sellistel alustel pikalt USAs töötanud, võin kinnitada, et süsteem töötab erakordselt efektiivselt. Meie oma kehva kliima, ksenofoobse elanikkonna ja suurte riiklike bürokraatlike takistustega ei pääse eduka spetsialisti mõttemaailmas pildilegi.
Seega on ainus variant oma jõududega hakkama saada, aga praegused olud annavad põhjust pessimismiks.
Kõigepealt tuleb tähele panna, et programmeerimine ei ole nagu raamatupidamine või müüriladumine, mille puhul piisab kutsekoolis käimisest ning seejärel kellast kellani töötamisest. Programmeerimine sarnaneb rohkem kunsti või muusikaga: mida varem inimene seda õpib ja mida rohkem sellega ka hobina tegeleb, seda edukam ta on.
Kas te arvate, et kontsertpianist võiks saada kellestki, kes alles konservatooriumis esimest korda klaveri taha istub.
Markantsete näidetena on ka paljud rahvusvaheliselt tuntud nimed juba varakult arvutiga tõsiselt tutvust teinud. Microsofti looja Bill Gates hakkas programmeerima põhikoolis, Google’i asutajad Sergei Brin ja Larry Page on mõlemad rääkinud, kuidas nende kodud olid varajases teismeeas arvutikraami täis ning neid julgustati masinatega mängima.
Facebooki rajaja Mark Zuckerberg kirjutas oma esimesed programmid 11-aastaselt, viimasel ajal ühe populaarsema arvutimängu Minecraft autor Markus Persson kaheksaselt. Ka Skype’i põhimeeste loometöö algas hiljemalt keskkoolis.
Ja nagu ühe muusiku kontserdile tuleb sada korda rohkem inimesi kui teise omale, võib üks programmeerija olla kümme või sada korda produktiivsem kui teine, ning enamasti tuleb vahe sellest, kui vara asjaga alustati ja kui kirglikult sellega tegeletakse.
Eestis tegeleb tõsisemate ülikoolieelsete arvutiteadmiste andmisega kitsas seltskond fanaatikuid, ühelt poolt hakkajamad arvutiõpetajad, teiselt poolt Tartu Ülikooli juures tegutsev teaduskool ning informaatikaolümpiaadide toimkond, kes korraldab mitmesuguseid programmeerimise ja IT-alaseid võistlusi. Keegi neist ei saa oma tegevuse eest suurt midagi, tegutsetakse pigem hobi korras. Peamiselt on kõik laste enda teha.
Samas, kui 2000. aasta paiku võttis kas või programmeerimisolümpiaadi eelvoorudest osa stabiilselt üle saja õpilase, on see arv praeguseks langenud keskmiselt 60 kanti. Need on inimesed, kelle seast moodustub kunagi IT-inseneride ja teadlaste tuumik.
Et eelmistes punktides toodud kava kohaselt edasi areneda, peaks osalejaid olema mitusada, praegune arv ei võimalda isegi taastootmist. Võrdluseks, Leedu koolides on programmeerimine olemas õppeainena ning seal tuleb analoogsetele üritustele 800 õpilast! See tähendab, et kümne aasta pärast on nende potentsiaal IT vallas oluliselt suurem kui Eestil ja meil on tõsine oht edetabelites veel langeda.
Milles asi? Kui tiiger esimest korda hüppas, olid arvutite võimalused palju väiksemad ning koolide esimesed arvutiõpetajad jagasid ka lastele eelkõige programmeerimisalaseid teadmisi – et selle arvutiga oleks võimalik rohkem peale hakata. Sajandivahetuseks oli aga juhtunud kaks asja: esiteks oli arvuti jõudnud masskasutusse, sellest oli saanud tarbeasi, ning ka fookus nihkus nokitsemiselt praktilisele kasutamisele. Teiseks lahkusid paljudest koolidest need esimese laine õpetajad ning järgmine laine õpetas juba ainult MS Office’it, mitte programmeerimist.
Tagajärjeks on, et lapsed, kellel muidu oleks eeldusi ja huvi asjaga tegeleda, ei saa vastavat infot ega julgustamist, mis lubaks neil areneda tulevasteks maailmanimega firmade loojateks.
Targo Tennisberg töötab Webmedias Microsofti toodete arendusjuhina.
Mida peale hakata?
Olukord pole roosiline, kuid siiski on võimalik vankrile jälle hoog sisse lükata.
Üleskutse ettevõtjaile
Ühe töötaja leidmine, värbamine ja esialgne väljakoolitamine võib maksta tuhandeid eurosid. Selle raha eest saaks korraldada õpilastele võistlusi ja muid üritusi, mis 5–10 aastat hiljem tooks tagasi mitukümmend potentsiaalset töötajat. Eesti ettevõtted peaksid olema piisavalt küpsed ja stabiilsed, et sellises ajahorisondis mõelda. Ja kui tekib hirm, et me teiste firmade tulevased töötajad ka kinni maksame, siis võib ju alati raha kokku panna.
Üleskutse õpetajatele
Ärge kartke õpilastele levitada teaduskooli kursuste või programmeerimisvõistluste infot. Olen kuulnud ahastamapanevaid lugusid, kus õpetaja pole materjale lastele edasi saatnud, sest «kui neil probleem tekib, küsivad nad minu käest ja ma ei oska vastata». See, et kõigile küsimustele ei oska vastata, on loomulik, seda pole vaja häbeneda. Internetis on rohkem teadmisi kui ükski inimene elu jooksul suudaks omandada, ja needsamad informaatikaolümpiaadi toimkonna inimesed on nõus teeotsa kätte juhatama.
Üleskutse lapsevanematele
Julgustage oma lapsi õppima reaalaineid ning nokitsema arvutite kallal – maailm muutub tulevikus keerulisemaks ja omandatud teadmised tagavad edu. Kui te panete oma lapse viiulitundi või maleringi, et tal elus hiljem ekstra oskusi oleks, siis sama kasulik on saata teda ka tehnoloogiaringi.
Üleskutse noortele
Ikka veel on levinud stereotüüp, et IT-mehed on mingid patsiga poisid, kes istuvad keldris ja urisevad möödakäijate peale. Tegelikkuses kipuvad viimastel aastatel just IT-firmad võitma kõige pere- ja töötajasõbralikuma ettevõtte auhindu, neis on mugavad ja nüüdisaegsed tingimused, hulgaliselt soodustusi ja parimad üritused. Palkadest oli ka juba juttu. Leidke võimalus külastada Skype’i või Webmedia kontorit ning vaadake, kas meeldib.
Üleskutse riigile
Investeeringud IT-haridusse kitsamalt ning reaalharidusse laiemalt, mis algaksid juba põhikoolist, tasuvad end ära rohkem kui miski muu. Iga Eestile lisanduv IT-spetsialist saab tulevikus olema mitu korda suurema sissetuleku ja ekspordiväärtusega kui keskmine kodanik, tuues oma maksurahaga õpetamise kulu paljukordselt tagasi. Ideaalis oleks see osa kooliprogrammist, aga kui seda ei jaksa, oleks abi ka huvitegevuse ja ringide tekke soodustamisest.