Martti Puukko: mis laulu laulavad Poola valijad?

Kohtumised valijatega: Jarosław Kaczyński, partei Õigus ja Õiglus liider eelistab inimestega rääkida. Foto: Reuters/ScanPix

Homme toimuvad Poolas pingelised parlamendivalimised. Kolumnist Martti Puukko teeb tagasivaate Poola keerukale sisepoliitilisele olukorrale ja ülevaate hetkeseisust.

Mida tellid, seda saad – nii kõlab ühe soome lööklaulu refrään. Need sõnad on mulle ikka ja jälle meelde tulnud, jälgides aastakümnete vältel Poola valimisi, valimiskampaaniaid ja valimiseelseid arvamusküsitlusi – ennekõike meenuvad need sõnad just viimastele mõeldes.

Selle aasta kevadel imestas kogu Euroopa Soome Eduskunna valimiste tulemuse üle. Aga ka Poolas osatakse korraldada põnevaid valimisi.

Poola valimistest rääkides on põhjust vaadelda teemat natuke pikem perspektiiviga. Nagu teame, jäi Poola sõja tulemusena Nõukogude Liidu mõjuvälja ja maa oli sisuliselt NSVLi poolt okupeeritud. Vene väed lahkusid Poolast alles 1993. aastal.

Sõja järel oli Poola varemetes. Hinnanguliselt kaotas sõjas elu umbes kuus miljonit Poola kodanikku. Umbes pooled neist olid juudid.

Nõukogude armee toel suurendasid kommunistid samm-sammult oma võimu ning 1940ndate lõpuks oli ka Poola täisevereliselt stalinistlik maa nagu muudki NSVLi alistatud riigid. Tasahilju kommunistide nupuvõte ühiskonnas lõdvenes, ent mingisugustest vabadest valimistest ega demokraatiast enne 1980ndate lõppu, 1990ndate algust ei saa rääkida.

1989. aasta talvel pidasid kommunistlik valitsus ja opositsioon niinimetatud ümarlaualäbirääkimisi. Valitsus ja suurem osa opositsioonist kirjutasid alla lepingule, mille järgi jäid kommunistid riigis võtmekohtadele. Läbirääkimistel saavutatud kompromissi põhjal korraldati 1989. aasta juunis osaliselt vabad valimised. Need andsid tulemuseks Solidaarsuse hiigelvõidu.

Eelnenud kokkuleppega oli valitsus siiski taganud, et neile jääb 65 protsenti Sejmi ehk alamkoja 460 saadikukohast. Uue ülemkoja ehk senati valimine oli täiesti vaba. Võib-olla just viimast silmas pidades ütlevad paljud ekslikult, et 1989. aasta valimised olid Poolas vabad. Nii see siiski polnud.

Poola valimiste järel edenesid sündmused kiiresti. Juulis valiti kindral Wojciech Jaruzelski Poola parlamendis presidendiks ühe hääle enamusega. Septembris sai riik peaministri, kes polnud kommunist – Tadeusz Mazowiecki.

Pärast surveavaldusi loobus Wojciech Jaruzelski 1990. aastal presidenditoolist ning 1990. aasta hilissügisel valiti otsestel valimistel presidendiks Lech Wałęsa. Paljudele üllatuseks polnud Wałęsa vastaskandidaadiks teises voorus Tadeusz Mazowiecki, vaid hoopis kanada-peruu-poola päritolu ärimees Stanisław Tymiński, kes enne valimisi polnud Poolas üldse tuntud.

Mäletan, mida kuulsin Tymiński kohta 1990. aastal lihtsatelt inimestelt Wrocławi trammis. Keegi ütles: «Kui me kõik ei saa Kanadasse sõita, siis las Tymiński toob Kanada Poolasse.» Ülejäänud sõitjad noogutasid ja mõmisesid heakskiitvalt.

1990. aastal pensionile jäänud Jaruzelski kõneles 1990ndatel kõlavalt ja mõjukalt Poola  Euroopa Liitu ja NATOsse astumise poolt. Väga imelik see polnudki, sest sama tegid paljud teisedki kommunismiaja mõjukad tegelased.

Esimesed tõesti vabad parlamendivalimised toimusid Poolas 1991. aasta sügisel. Ennetähtaegsed valimised korraldati seepärast, et ülejäänud Euroopas toimunud sügavate muutuste taustal oli Poola selleks ajaks jäänud viimase vaguni rolli. Valimisaktiivsus oli 43 protsenti. Ükski erakond ei saanud selget valimisvõitu.

Parlamendi koosseis oli üpris eksootiline, isegi Poola õllesõbrad said 16 saadikukohta. Valimiste järel pandi kokku Jan Ols­zewski juhitud valitsus. President Lech Wałęsa vabastas Jan Olszewski ametist juba 1992. aasta mais pärast seda, kui peaminister oli avaldanud toetust riigi kommunistliku mineviku üksikasjade paljastamisele. Uueks peaministriks nimetas Wałęsa Waldemar Pawlaki.

Juba järgmisel aastal korraldati taas ennetähtaegsed valimised ja suurvõidu said endised kommunistid, Demokraatlik Vasakliit (37,2 protsenti parlamendi kohtadest) ja Poola Talurahva Partei (28,7 protsenti kohtadest). Nende valimiste suured kaotajad olid Solidaarsuse põhjalt tekkinud erakonnad.

Lech Wałęsa viieaastast presidendiaega iseloomustasid üksteisele järgnevad poliitilised kriisid. Sellel taustal pole ime, et Wałęsa kaotas 1995. aasta presidendivalimistel endisele kommunistliku valitsuse ministrile Aleksander Kwaśniewskile, kes valiti 2000. aasta valimistel teiseks ametiajaks presidendiks juba esimeses voorus. Kwaśniewski sai tollal 53,9 protsenti häältest, Lech Wałęsa kõigest 1,01 protsenti.

1997. aasta parlamendivalimistel võitsid jälle Solidaarsuse taustaga erakonnad. Suurima häältesaagi (38 protsenti) sai AWS (Akcja Wyborcza Solidarność – Solidaarsuse valimisaktsioon). Pärast 2001. aasta 11. septembrit jäi paljudel väljaspool Poolat märkamata, et 1997. aasta võitja ja peaministripartei ei ületanud isegi alamkotta pääsemiseks tarvilikku häältekünnist.

Tõe huvides tuleb muidugi lisada, et AWS oli juba enne valimisi lagunenud, aga Solidaarsuse parempoolne valimisaktsioon AWSP (Akcja Wyborcza Solidarność Prawicy) ei kogunud täis koalitsioonierakondadelt nõutavat kaheksaprotsendilist valimiskünnist, saades 5,6 protsenti häältest.

2005. aasta parlamendi- ja presidendivalimiste tulemusel sai Poolast 2006. aasta suvel kummaline kaksikdemokraatia, kus presidendina tegutses Lech Kaczyński ja peaministrina tema identne kaksikvend Jarosław. Mõned poolakad kutsusid oma maad siis «kahemunavabariigiks». Kuni 2006. aasta suveni juhtis partei Õigus ja Õiglus PiS esimees Jarosław Kaczyński valitsust, kus peaminister oli Kazimierz Marcinkiewicz, justkui tagaistmelt.

Nii presidendi- kui parlamendivalimiste suurimad kaotajad olid 2005. aastal hoopis arvamusküsitlused, mis olid ennustanud täiesti vastupidiseid tulemusi.

Aastal 2007 lagunes Jarosław Kaczyński juhitud valitsusliit, kuhu lisaks tema erakonnale kuulusid veel Poola Vabariigi Enesekaitsepartei ja Poola Perede Liiga. Riigis korraldati taas kord ennetähtaegsed valimised, mille võitis Donald Tuski juhitav Kodanikuplatvorm, PO.

Väikese kurioosumina võib mainida, et ainsana Kaczyński valitsuse ministritest jätkas Tuski valitsuses Radosław Sikorski. Ta oli mõnda aega olnud Kaczyński valitsuse kaitseminister. Nüüd on ta välisminister.

2011. aasta septembris avalikuks tulnud Wikileaksi lekete järgi ütles Sikorski 2008. aasta kevadel USA asevälisministrile Paula Dobrianskyle, et Saksamaa on venelaste Trooja hobune Euroopa Liidus. 2010. aasta novembris ütles Sikorski avalikkusele, et Wikileaksi lekete hulgas ei saa olla mingeid Poolat kahjustavaid materjale. Ma ei oska öelda, kas hiljutised Sikorskit puudutavad lekked kahjustavad kuidagi Poolat, aga Sikorski isiklikku populaarsust need Poola naaberriigis Saksamaal vaevalt suurendavad.

2010. aasta presidendivalimised tõid teistsuguse pöörde, kui veel aprilli alguses tundus. Siis näitasid kõik arvamusküsitlused, et Kodanikuplatvormi PO kandidaat Bronisław Komorowski võidab sügisestel valimistel ametisolevat presidenti Lech Kaczyńskit stiilse seljavõiduga.

Siis, aprilli 10. päeval juhtus midagi enneolematut. Poola presidendipaar ja veel 94 poolakat hukkusid Smolenski linna lähedal lennukatastroofis. Suur osa hukkunutest kuulus Poola valitsusringkondade eliiti.

Lech Kaczyński surma tõttu korraldati eelmise aasta suvel ennetähtaegsed presidendivalimised. Teises voorus olid vastakuti Bronisław Komorowski  ja õnnetuses hukkunud Lech Kaczyński kaksikvend Jarosław. Komorowski võitis, saades 53 protsenti häältest, Jarosław Kaczyński sai 47 protsenti.

Homme, 9. oktoobril 2011 toimuvad Poolas parlamendivalimised. Suurimad võistlejad on praegune juhtiv valitsuspartei PO ehk Kodanikuplatvorm ning suurim opositsioonierakond, Jarosław Kaczyński juhitav PiS ehk Õigus ja Õiglus.

Värvi lisab asjaolu, et Poola on praegu Euroopa Liidu eesistujamaa. Suurima opositsioonierakonna juht Jarosław Kaczyński pole jätnud kasutamata ühtegi võimalust Donald Tuski kritiseerimiseks, väites, et Tuski valitsus on liiga nõrk suhetes Brüsseli, Berliini ja Moskvaga.

Ka Smolenski lennuõnnetus annab endiselt Poola sisepoliitikas tüliainet. Poolakate enamus pole rahul sellega, kuidas Venemaa on õnnetust uurinud. Paljud on rahulolematud peaminister Donald Tuskiga, keda süüdistatakse selles, et ta andis venelastele Smolenski õnnetuse uurimisel liiga jämeda otsa. Jarosław Kaczyński on teinud oma valimisratsuks ka Euroopa Liidu toetused Poola põllumeestele. Ta nõuab oma kampaanias Poola põllumeestele sama suuri toetusi, kui saavad sakslased.

Aga mida ütlevad Poola valimiste kohta arvamusküsitlused? Nende tulemused on kõikunud vägagi suures vahemikus. Nende ühisosa on siiski see, et peaminister Donald Tuski parteile ennustatakse, suuremat või väiksemat, ent ikkagi valimisvõitu.

Poola kõige suurema levikuga ja tugevalt Kaczyński-vastases päevalehes Gazeta Wyborcza avaldati üleeile, 6. oktoobril arvamusküsitluse tulemused, mille järgi Donald Tuski Kodanikuplatvormi toetus oleks valimistel 31 protsenti ja Jarosław Kaczyński Õigus ja Õiglus koguks 18 protsenti häältest.

Valimiste suureks üllatajaks on Gazeta Wyborcza küsitluse järgi tõusmas populistlik, ärimees Janusz Palikoti ümber koondunud Ruch Palikota (Palikoti Liikumine), millele ennustatakse kümneprotsendilist toetust.

Palikot oli Kodanikufoorumi liige ja parlamendisaadik, kes on saanud kuulsaks mitmesuguste trikkide ja ütlustega. Hiljuti ütles Palikot, et kirik peaks vabanema miljonärpreestitest ning kirikul tuleks õppida elama vaesuses. Mõne aasta eest nimetas ta toonast presidenti Lech Kaczyńskit avalikult mühakaks.