Juhtkiri: saatuslik naine ja neetud valitsus

Urve Palo. Foto: Sander Ilvest

Paljud olid üllatunud, kui sotsiaaldemokraadist ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo teatas Venemaa presidendi Boriss Jeltsini kombel: «Ma olen väsinud, ma lähen minema.» Iseenesest pole selles midagi dramaatilist, pigem vastupidi, Palo oleks võinud ministripositsiooni vabastada ja poliitikast lahkuda palju varem, kui oli selge, et ta sellele kohale ei kõlba, näiteks pärast ebaõnnestumist maapiirkondadele lubatud kiire internetiühendusega. Veel parem, kui ta oleks kaasa võtnud pärast alkoholiaktsiisi ümber puhkenud janti põõsastesse peitu pugenud erakonna esimehe Jevgeni Ossinovski. Kuid nagu kirjutas Titus Livius: «Parem hilja, kui mitte kunagi.» Kaudselt andis Palo enda sobivusele hinnangu, vastates küsimusele, miks ta oma otsusest erakonnajuhti ei informeerinud «et nad mind ümber ei veenaks», mis jätab tast mulje kui selgrootust ja tahtejõuetust inimesest.

Palo on vähem kui kahe aasta jooksul juba kaheksas Jüri Ratase valitsuse minister, kes oma positsioonilt lahkub. Selles osas meenutab Ratase valitsus uppuvat laeva, mille tekilt keegi aeg-ajalt merre kargab või üle parda lendab. Iseenesest võiksid asjad olla palju halvemad. Titanic uppus pärast kokkupõrget jäämäega kolme tunniga, kuid praegusel Ratase valitsusel on veel jäänud rohkem kui kaheksa kuud. Siis tulevad uued valimised, kus Ratase erakonnal on kõik eeldused teha hea tulemus.

Halvemad lood on Keskerakonna kahe väiksema vennaga, Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega. Allakukkuvat lennukit pole võimalik remontida. On võimalik keerata paremale või vasakule, viia lennuk otse pikeesse või üritada sellega planeerida, lükates allakukkumist edasi, kuid kokkupõrget maaga pole võimalik vältida. Isamaa ja sotside praegused juhid ei ole võimelised olukorda muutust tooma ning nende eesmärk on kukkumist pehmendada.

Nii Isamaa kui ka sotsiaaldemokraadid on tõsises ideelises kriisis, juhid ei vea välja ja madalseisus on ka nende reitingud. Isamaa on juba pikemat aega madistanud viieprotsendilise valimiskünnisega, kuid sel aastal on oluliselt vähenenud ka toetus sotsidele, kes veel mõne aja eest olid populaarsuselt teine erakond Eestis. Mõlemad erakonnad on jäänud oma suurema venna varju ning siin pole aidanud ka iganädalased PR-avaldused oma patriotismist ja konservatiivsusest või võrdsusest ja solidaarsusest.

Allakukkuvat lennukit pole võimalik remontida. On võimalik viia lennuk otse pikeesse või üritada sellega planeerida, lükates allakukkumist edasi, kuid kokkupõrget maaga pole võimalik vältida.

Muidugi võib ju kaamerate ees lippu suudelda, kuid see ei näi eriti usutavana, kui oled koalitsioonis Ühtse Venemaa sõpruserakonnaga, mille eelmine esimees alles hiljuti oli Putini lähikondlase ning KGB kasvandikuga vaat et kaelakuti. Või valutada südant vaeste ja nõrkade pärast ning kutsuda üles rahvast vett jooma, kuid seejuures armastada kalleid ülikondi ja autosid ning korralikku Prantsuse veini. Konstantin Sergejevitš Stanislavski ütleks selle peale: «Ei usu!»