Arusaamades Eesti riigijuhtimise olemusest on viimasel ajal midagi väga viltu läinud, mistõttu poliitikutel on kadunud vastutus maksudest laekunud raha heaperemeheliku kasutamise eest, kirjutab sotsioloog Juhan Kivirähk.
Juhan Kivirähk: tuulde lennanud kampaania ehk kas makse maksab maksta? (4)
23. juuli 2018, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavatel ja meediakanalites võib praegu märgata kampaaniat, milles maksu- ja tolliamet kiidab kodanikke, kes ausalt makse maksavad. Ettevõtmise tagamõte on mõistagi laiem – kutsuda ka neid inimesi, kes veel nii tublid ei ole, korralike maksumaksjate sekka.
Võib muidugi kahelda, kas sellise kampaania läbiviimine keset suve just kõige tulemusrikkamaks kujuneb või on see mõeldud pigem mõne PR-firma suvise tellimuste madalseisu leevendamiseks – kuid kampaania sõnum on igatahes oluline ja asjakohane. Ajal, mil aktsiisimaksud hulgaliselt ja suurtel kiirustel Lätti sõidavad, tasub ausalt makse maksvaid kodanikke kahtlemata kiita ja teistele eeskujuks tuua.
Siiski arvan ma, et pelgalt reklaamikampaania vahendusel tehtud emotsionaalsetest üleskutsetest korralikult makse maksta jääb soovitud maksukäitumise saavutamiseks väheks. Kodanikud vajavad ka kindlustunnet, et need institutsioonid, mille tegevust maksumaksja rahastab, kokku kogutud raha tõepoolest ka heaperemehelikult kasutavad ning nende abil ühiskonnale vajalikke asju korda saadavad.
Eelmisel nädalal vallandunud arutelu töötukassa ja haigekassa ümbernimetamisest vastavalt töökassaks ja tervisekassaks ning eelkõige avalikkuse ette jõudnud kalkulatsioonid sellise ümbernimetamise maksumusest küll maksumaksjatele sellist kindlustunnet ei sisenda.
Uued veidrad rollid
Töötuskindlustuse ja ravikindlustuse maksud on sihtotstarbelised: töötajad maksavad neid oma sissetulekutelt, et saada materiaalset tuge töökoha kaotuse või haigeks jäämise korral. Saadavate toetuste näol ei ole tegemist riigi heldusega, vaid inimeste endi kõrvale pandud rahaga, mida, tõsi küll, kasutatakse solidaarsuse printsiibil. Ent ikkagi vaid selleks, et toetada töökoha kaotanuid või ravida haigeks jäänuid ning kompenseerida osaliselt haiguse tõttu saamata jääv töötasu.
Kui aga selleks otstarbeks makstud summade eest hakatakse ümber korraldama tööturgu, viima läbi töötavate inimeste koolitusi ja karjäärinõustamist või propageerima tervislikke eluviise, ei ole see raha sihipärane kasutamine.
Tundub, et töötuskindlustuse maksetest on laekunud nii palju raha, et reservidega ei osata enam midagi peale hakata. Seetõttu on üritatud leiutada töötukassale järjest uusi funktsioone, ehkki selle asemel oleks viimane aeg vähendada töötajate ja tööandjate makseid töötuskindlustuse fondi.
Töötukassa peab tegelema ikkagi eelkõige töötuks jäänud inimestega, mitte meelitama oma klientide hulka kindlat töökohta omavaid ja sellega rahul olevaid töötajaid. Kui selline tegevus on vajalik, siis peaks selleks otstarbeks leidma muid rahastamisallikaid.
Ka tervislike eluviiside propageerimiseks tuleks leida muid vahendeid kui haigete raviks ja haiguspäevade toetuseks mõeldud raha. Tundub mõttetu raiskamisena, kui mitmekuiste eriarsti juurde pääsemise järjekordade lühendamise ning Lõuna-Eesti naiste põllule sünnitama suunamise asemel hakkab tervisekassa saatma laiali voldikuid joomise ja suitsetamise kahjulikkusest.
Töötukassa peaks edaspidigi tegelema eelkõige töötuks jäänud inimestega ning haigekassat pole vaja tervislike eluviiside propageerimiseks.
Maksumaksja pole valitsuse alam
Paraku pole haigekassa ja töötukassa ümber toimuv ainus, mis tekitab kahtlusi maksuraha otstarbekas kasutamises. Eelmisel nädalal tekitas küsimusi ka Eesti-Vene piiri väljaehitamise pärmina kerkinud hind ning asjaolu, et pole selgelt määratletud, millisel tasemel piirikaitse tehtav investeering meile annab.
Problemaatiliseks võib pidada ka 1. juulist rakendunud tasuta bussisõitu, mille puhul puuduvad igasugused kriteeriumid, mille alusel hinnata, kas eksperimendiks kulutatud hiiglaslikud summad ikka annavad oodatud resultaadi.
Mulle tundub, et arusaamades Eesti riigijuhtimise olemusest on viimasel ajal midagi väga viltu läinud, mistõttu poliitikutel on kadunud vastutus maksudest laekunud raha heaperemeheliku kasutamise eest. Ollakse otsekui unustanud, et riik ei kuulu poliitikutele ega ametnikele, nii nagu ei ole nende oma ka kodanikelt kogutud maksuraha. Maksumaksja ei ole valitsuse alam, vaid tema tööandja ja palgamaksja – nii nagu kinnitab ka maksu- ja tolliameti reklaamikampaania.
Riiki juhtida ning maksuraha kasutada võib vaid kodanikelt saadud mandaadi alusel ning seda tuleb teha heaperemehelikult ja kokkuhoidlikult.
Kui aga riigivõim jätkab praegusel kursil, siis võib maksu- ja tolliameti tellitud kampaania maksude maksmise propageerimiseks küll tuulde visatuks lugeda. Valitsuse viimasel ajal kavandatud pillavad tegevused tekitavad kodanikes pigem tunde, et makse ei tasu maksta.