Kuidas me sellisele tupikteele jõudsime – poliitikutest saavad populistid, ajakirjanduselt oodatakse tõe asemel hoopis sobiva agenda avaldamist, rahvaliikumistest saavad suunanäitajad otsuste langetamisel, sest tuhatkond lisahäält valimistel kaalub üles kõik muu. Lõpuks muutub nii kõik peenrahaks. Isegi meie põhiväärtused.
Kui peaminister teatab, et tervise- ja töökassa nimevahetusaktsiooni 865 000 eurot on liiga kallis, ning samas väldib «poliitilise kabelimatsu» hirmus sisulist arutlust, kas 330 miljonist idapiiri võiks siiski mõnevõrra odavamalt ehitada – nii leiab näiteks osa piiri igapäevase valvamisega seotud inimesi –, siis kipubki usk terve mõistuse võitu kahanema nullilähedaseks.
Tselluloositehase projektiga on niisiis kõik. Maha maetud ja muldki rahva ovatsioonide saatel peale aetud. Alles tagantjärele saime teada, et fakte Emajõe elukeskkonna hävitamisest ja pöördumatust reostamisest esitasid meile nn pseudoeksperdid. Väide, et Emajões on kõike on juba uuritud ja uusi teadmisi sealt ei lisandu, osutus labaseks valeväiteks. Tõe huvides võiks ju keegi äkki vabandada, kuid kuna lärmajaid oli palju, siis kes vabandama peaks?
Tõe huvides võiks ju keegi äkki vabandada, kuid kuna lärmajaid oli palju, siis kes vabandama peaks?
Sama põhimõtteline teema on Valga haigla sünnitusosakonna sulgemine. Sa kas oled rahva arvamuse poolt või küüniline tõbras. Sest äsja nähti Valga–Tartu maanteel ilmaimet – naine sünnitas kiirabiautos. Algab taas poliitikute valimiseelne kukepoks – võitlus sünnitusosakonna säilimise eest.
Asjaolu, et mõni naine võib kiirabiautos sünnitada ka siis, kui ta elab haiglast vaid kilomeetri kaugusel, sest tema sünnitustegevus on lihtsalt füsioloogiliste eripärade tõttu ülikiire, ununeb kõigil. Teema on lihtsalt nii emotsionaalne.