Risto Berendson: poliitiline hapnik tapab (4)

Risto Berendson
, uuriva toimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gaasimask
Gaasimask Foto: SCANPIX

Pikas perspektiivis ei tohiks massipsühhoos tervet mõistust ju võita. Vähemalt peaks me tegema kõik selleks, et nii ei läheks. Kas me soovime olla populaarsed? Tõenäoliselt. Aga kas oleme valmis tõe nimel riskima ebapopulaarsusega? Ilmselt mitte kõik. Ja siit tõusebki probleem.

Kuidas me sellisele tupikteele jõudsime – poliitikutest saavad populistid, ajakirjanduselt oodatakse tõe asemel hoopis sobiva agenda avaldamist, rahvaliikumistest saavad suunanäitajad otsuste langetamisel, sest tuhatkond lisahäält valimistel kaalub üles kõik muu. Lõpuks muutub nii kõik peenrahaks. Isegi meie põhiväärtused.

Kui peaminister teatab, et tervise- ja töökassa nimevahetusaktsiooni 865 000 eurot on liiga kallis, ning samas väldib «poliitilise kabelimatsu» hirmus sisulist arutlust, kas 330 miljonist idapiiri võiks siiski mõnevõrra odavamalt ehitada – nii leiab näiteks osa piiri igapäevase valvamisega seotud inimesi –, siis kipubki usk terve mõistuse võitu kahanema nullilähedaseks.

Tselluloositehase projektiga on niisiis kõik. Maha maetud ja muldki rahva ovatsioonide saatel peale aetud. Alles tagantjärele saime teada, et fakte Emajõe elukeskkonna hävitamisest ja pöördumatust reostamisest esitasid meile nn pseudoeksperdid. Väide, et Emajões on kõike on juba uuritud ja uusi teadmisi sealt ei lisandu, osutus labaseks valeväiteks. Tõe huvides võiks ju keegi äkki vabandada, kuid kuna lärmajaid oli palju, siis kes vabandama peaks?

Tõe huvides võiks ju keegi äkki vabandada, kuid kuna lärmajaid oli palju, siis kes vabandama peaks?

Sama põhimõtteline teema on Valga haigla sünnitusosakonna sulgemine. Sa kas oled rahva arvamuse poolt või küüniline tõbras. Sest äsja nähti Valga–Tartu maanteel ilmaimet – naine sünnitas kiirabiautos. Algab taas poliitikute valimiseelne kukepoks – võitlus sünnitusosakonna säilimise eest.

Asjaolu, et mõni naine võib kiirabiautos sünnitada ka siis, kui ta elab haiglast vaid kilomeetri kaugusel, sest tema sünnitustegevus on lihtsalt füsioloogiliste eripärade tõttu ülikiire, ununeb kõigil. Teema on lihtsalt nii emotsionaalne.

Teate mis – ma olin mõni aasta tagasi sage elanik Soomes 50 000 elanikuga Porvoo linnas. Seal on haigla, mille sünnitusosakond pandi ilma suuremate diskussioonideta kinni, sest haiglas jäi sünnituste arv teist aastat järjest väga napilt alla tuhande. See on seitse korda rohkem kui Valgas. Soomlastele oli see liiga kallis võimekus, nüüd sünnitavad porvoolased 47 kilomeetri kaugusel Helsingis. Lihtne. Ei mingit kisa.

Meil tegeleb aga Valga sünnitajatega peaminister isiklikult. Vähim, mida nõunikud siin teha saaksid, oleks see, et nad avaldaksid Ratasele avaliku saladuse – enamik piirilinna naisi käis juba varem Tartus sünnitamas. Aga selle info avaldamine sööks valimistel valgalaste hääled. Valijate toetus on aga poliitiku hapnik. Eesti üldisest käekäigust kindlasti palju olulisem asi. Ehk siis kõigest on ikkagi savi…

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles