N, 8.12.2022

Martin Mölder: Eesti poliitika nähtavad jõujooned suvises vaikelus

Martin Mölder
, politoloog
Martin Mölder: Eesti poliitika nähtavad jõujooned suvises vaikelus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Martin Mölder
Martin Mölder Foto: Tiit Mõtus
  • Sotsid ei suuda ilmselt kõigutada EKRE kindlat kolmandat kohta.
  • Kesk on võrreldes Reformiga paremas positsioonis, kui ta oli aasta alguses.
  • Suurim võimalike toetajate potentsiaal on Isamaal.

EKRE jätkuvalt tõuseb, Isamaal on kõige lihtsam hääli võita ja Reform on kaotanud eelist, kirjutab politoloog Martin Mölder vaadeldes suvised erakondade reitinguid, kus valija tahe üha selgemini välja joonistub.

Kui jätta kõrvale üksikud diskussioonid mõne päevakorda kerkinud teema üle või mõne toetust kaotanud erakonna ennasthävitavad võbelused, siis on Eesti suvi parteipoliitiliselt vaikne. See tuulevaikus on hea hetk hindamaks meie parteide positsioone enne, kui valmiskampaania suve lõppedes taas korraliku hoo sisse saab.

Vaatamata sellele, et viimaste küsitlustulemuste järgi on pingerida aasta algusega võrreldes praktiliselt sama, on toimunud mõned olulised nihked. Suuremad trendid tulevad välja alles siis, kui vaatame erakondade toetuse arengut pikema aja vältel ning arvestame mitte ainult seda, kellele oma hääl antakse, vaid ka seda, kes võiksid olla valijate teised eelistused.

Reformierakonna ja Keskerakonna toetused olid juunis umbes samas kohas, kus ka aasta alguses – mõlema poolt hääletaks mõni protsendipunkt vähem kui 30 protsenti valijatest. Keskerakonna toetus on kogu aasta vältel nagu ka kogu eelmise aasta jooksul olnud väga stabiilne. Samas on Reformierakonna reiting alates 2016. aasta algusest, kus see hõljus 20protsenti kandis, stabiilselt kasvanud, saavutades oma tipu selle aasta esimeses pooles, kui erakonna juhiks määrati Kaja Kallas.

Väikesed tähtsad nihked

Aprillis oli Reformierakonna toetus 33 protsenti, mis on praeguseks aga langenud 28 protsendile. Tegemist on piisavalt suure kukkumisega, et seda ei saa lugeda enam pelgalt statistiliseks veaks. Kas langus jätkub või oli tegemist lihtsalt juhivahetusest tulnud laineharja taandumisega, näitavad järgmiste kuude küsitlused. Kuigi kahe juhterakonna toetused on taas praktiliselt võrdsed, siis teatud perspektiivest on Kesk võrreldes Reformiga paremas positsioonis, kui ta oli aasta alguses.

Nimelt on oluline silmas pidada ka erakondade võimet hääli koguda. Kirjutasin aprilli alguses («Martin Mölder, «Kus on erakondade toetuste põhi ja lagi?», PM 05.04) erakondade potentsiaalset toetusest, mis tugines MTÜ Ühiskonnauuringute instituudi 2018. aasta väärtushinnangute uuringul, mis sisaldas ka erakondlikke eelistusi puudutavaid küsimusi. Tollane analüüs võttis aluseks vastajate tõenäosuse hääletada iga erakonna poolt.

Potentsiaalset toetust on aga võimalik hinnata ka küsides inimestelt otse, kelle poolt nad veel kaaluksid hääletamist. Kuna eelmine potentsiaalse toetuse hinnang põhines veebruaris kogutud andmetel, siis on siinkohal võrreldud neid tulemusi veebruaris ja juunis AS Turu-uuringute poolt läbi viidud küsitlustega, milles inimeste käest küsiti ka nende potentsiaalseid teisi erakonnaeelistusi.

Kui veebruaris oli Keskerakond esimeseks või teiseks valikuks natuke vähem kui 34 protsendil esmase valimiseelistusega inimestest, siis juuniks oli see tõusnud 36 protsendile. Samas on Reformierakond võimalikke toetajaid pigem kaotanud. Need ei ole väga suured muutused, kuid arvestades, et just nende kahe duell määrab ära, kas peaministrina jätkab Jüri Ratas või saab selle koha endale Kaja Kallas, on panused suured ja igat väiksemat märki tasakaalu muutumisest tasuks tõsiselt võtta. Iga raskuse nihe võib kaalukausid ühele või teisele poole kallutada.

Peagi jätkuvas ning hoogu koguvas valimisvõitluses saavad erakonnad enda kasuks liigutada kahte piiri – suurendades oma otseseid ja oma võimalikke toetajaid. Neid kahte korraga nihutada on keeruline ning täiendavaid valijaid saab juurde võita ennekõike nende hulgast, kes juba kellegi poolt on valmis hääletama.

Seega on tähtis ka potentsiaalsete ja otseste valijate vahe ning tegeliku toetuse osakaal potentsiaalset toetusest. Keskerakonnal ja Reformierakonnal mõlemal on alla 10 protsendi taolisi võimalikke lisavalijaid. Keskil on see hulk nüüd aga kahe protsendi võrra suurem kui ta oli veebruaris ning Reformil kahe protsendi võrra väiksem.

Samas on mõlemad üpriski oma toetuse lae lähedal. Mõlema tegelik toetus on enam kui 70 protsenti nende võimalikust toetusest. Keskil on see poole aasta lõikes aga langenud 79 protsendilt 75-le, samas kui Reformil on see tõusnud 73 protsendilt 78 protsendile. Olukorras, kus nende kahe tegelik toetus on praktiliselt võrdne, on Keskerakond oma lage kõrgemaks teinud, kuid Reformierakond samas madalamaks. Seega on Keski positsioon võrreldes Reformiga natuke parem, kui ta oli aasta alguses.

Isamaa reserv

Võimalike ja otseste toetajate vahet arvestades on kõige suurem potentsiaal aga Isamaal – nende võimalike valijate reserv on 13 protsenti, mis on kolme protsendi võrra suurem kui ühelgi teisel erakonnal, samas kui erakonna hetketoetus on alla kolmandiku nende võimalikust toetusest. Võimalike valijate suhe tegelikesse valijatesse on suur ka sotsidel, Vabaerakonnal ja rohelistel.

Kõige suurem võitja Eesti parteisüsteemis on aga hoopis kolmandal kohal olev EKRE. Kuigi valimiste võit jääb neile kättesaamatuks, on just nemad oma positsiooni viimase poole aasta jooksul nagu ka järjepidevalt alates eelmistest valimistest kõige enam parandanud. Kui aasta alguses oli nende toetus alla 15 protsendi, siis praeguseks on nad stabiilselt liikunud 20 protsendi lähedale.

Aasta esimeses pooles on oluliselt tõusnud ka EKRE potentsiaalsete toetajate osakaal. Kui aasta alguses oli neil potentsiaalseid valijaid 25 protsenti, siis juuniks oli see juba 28 protsenti. Arvaku EKRE konkurendid ja nende toetajad EKRE-st mida iganes nad soovivad, tegemist on kasvava tähtsusega erakonnaga Eestis.

Väiksemate parlamendierakondade olukord on viimase poole aasta vältel olnud kas stabiilne või mitte väga lootustandev. Isamaa on hoidnud kindlat positsiooni napilt valimiskünnise kohal. Stabiilne on ka nende võimaliku valijaskonna proportsioon, mis on püsinud 18 protsendi kandis. Kuigi Vabaerakonna, SDE ja roheliste toetus ei ole samuti viimase poole aasta jooksul näidanud mingit erilist trendi, siis paistab, et nende potentsiaalne valijaskond on poole aasta jooksul langenud.

Sotsidel 20 protsendilt 18 protsendile, Vabaerakonnal 13 protsendilt 11 protsendile ning rohelistel 10 protsendilt 8 protsendile. Kuigi eelnevalt mainitud kevadine analüüs, mis tugines hääletamise tõenäosusel, näitas rohelistele väga kõrget potentsiaalset toetajaskonda (ülejäänud erakondade puhul olid tulemused nende kahe vägagi erineva küsitlusviisi lõikes märkimisväärselt sarnased), siis siit on näha, et kui inimesed peaksid otseselt ütlema, kelle poolt hääletada, siis roheliste nimi väga sageli üle keele ei tule.

Vaba mängust väljas?

Kuigi kevadiste valimistulemuste ülemised ja alumised kolm kohta on aimatavad, ei ole kõik mängijad veel sugugi paigas ning panuseid võidule või kaotusele oleks veel vara teha. Esimesed kolm on kindlasti Keskerakond, Reformierakond ja EKRE, kuid kes esimestest kahest võidab, selgub võibolla alles hääli lugedes.

Üha vähem tõenäoline on, et sotsid oma 10 protsendilisest august kaugele välja tuleksid ning esimese kolme sekka konkureeriksid. Ning aina tõenäolisem tundub, et nii tegelikku kui ka potentsiaalset toetust kaotanud Vabaerakond riigikokku ei pääse. Kuigi partei on veel loomata, siis on Eesti 200-l ehk isegi suuremad võimalused valimiskünnis ületada kui Vabaerakonnal.

Lõpetuseks tundub, et ka valijad on valimisteks üha enam valmis. Selliseid valimiseelistusega inimesi, kelle esimeste või teiste eelistuste hulgas oleks üksikkandidaat, on viimaste poole aastaga oluliselt vähem. Võrreldes aasta algusega, on üha suuremal osal valimiseelistusega inimestest kindel erakondlik poolehoid.

Märksõnad
Tagasi üles