Jeroen Bult: Balti riigid jäävad edaspidigi kahe suure vahele kahvlisse

Läti president Raimonds Vējonis, Eesti president Kersti Kaljulaid ja Leedu president Dalia Grybauskaite koos Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpiga pressikonverentsil Valges Majas Washingtonis selle aasta aprillis. Foto: SCANPIX

Mis puudutab Baltimaade julgeolekut, siis tõotab kolme riigi diplomaate tööküllast rühmamist veel pikaks ajaks, kirjutab Balti riikidele ja Saksamaale spetsialiseerunud Hollandi ajaloolane ja publitsist Jeroen Bult.

Tundub, nagu oleks see juhtunud kauges minevikus. Aprillis lendasid kolme Balti riigi presidendid Kersti Kaljulaid, Raimonds Vējonis ja Dalia Grybauskaitė üle Atlandi kohtuma silmapaistva ametivenna, Ameerika presidendi Donald Trumpiga. Ametlikuks ettekäändeks sai tõsiasi, et Eesti, Läti ja Leedu tähistavad tänavu oma sajandat aastapäeva, aga küllap palju tähtsam oli saada Trumpi enda suust kätte kinnitus Baltimaade julgeoleku jätkuva toetamise kohta. Ei olnud ju Suure Donaldi pühendumine Balti riikide kaitsmisele seni eriti kuigi selgelt väljendunud. Ameerika kõigepealt!

Kohtumisele järgnenud pressikonverentsil rõhutas Trump, et 1940. aasta juulikuu Wellesi deklaratsiooni (Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude Liiduga liidendamise mittetunnustamine) ja 1998. aasta USA-Balti harta põhimõtted jätkuvalt «kannustavad Ameerika välispoliitikat, mis austab rahumeelsete kodanike ja riikide õigust kaitsta oma huve ja kavandada enda suurepärast saatust». Sellele peaaegu wilsonlikule mõtteavaldusele järgnesid sõnad, mis kindlasti rahustasid kolme külalise südant: «Meie partnerluse uut sajandit alustades võivad Balti riigid olla kindlad, et Ameerika Ühendriigid jäävad tugevaks, uhkeks ning lojaalseks sõbraks ja liitlaseks.» Riigipeade ühisavalduses mainiti ära NATO aluslepingu 5. artikkel, mis sätestab, et ühe või mitme liitlasriigi ründamine tähendab kõigi alliansi riikide ründamist.

Samuti kiitis Trump eestlasi, lätlasi ja leedulasi kinnipidamise eest NATO normist, mis talle endale oli lausa tõeliseks kinnisideeks saanud – nimelt kohustusest eraldada kaitsekuludeks kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust, nagu oli kokku lepitud 2014. aastal Walesis. Kirde-Euroopa külalised («Teie pühendumine koormuse jagamisse on näide») olid loomulikult teadlikud, et see on suurepärane abinõu presidendile meele järgi olla ning siduda ta seeläbi kindlalt Balti riikide kaitsmise ideega. Quid pro quo.

Häda seisab aga selles, et kui eeskujulik ka poleks Eesti, Läti, Leedu (ja Poola) kinnipidamine Walesi «leppest», ähvardavad järsult kasvavad pinged USA ja teiste NATO liikmesriikide vahel, kes ei pea sellest pühast normist kinni (enamik neist on Lääne-Euroopast) ega kavatse ka hoida suud kinni Trumpi toore, täiesti ebawilsonliku unilateralismi puhul, õõnestada Atlandi-üleste suhete stabiilsust tervikuna. Kui palju maksab aprillikuine optimism veel selles pingeist tiines õhustikus? Eesti peaminister Jüri Ratas on (sarnaselt Hollandi valitsusjuhi Mark Ruttega) üritanud näidata tähtsusetuna kõiki neid pingeid, mis peaaegu oleksid nurja ajanud NATO äsjase Brüsseli tippkohtumise just Trumpi lakkamatu kahe-protsendi-jutluse tõttu ning mida on tuntavalt süvendanud Ühendriikide presidendi mõistetamatu ebadiplomaatiline suhtumine Ameerika vanadesse liitlastesse ja flirtimine autoritaarsete valitsejatega, kogu see piinlik Umwertung aller Werte (kõigi väärtuste ümberhindamine), mis vaid kriipsutab alla, et naasmine harjumuspärase «bisnesi» juurde ei saa olema hõlpus. Ehk nagu säutsus Eesti endine president Toomas Hendrik Ilves Twitteris: «Möödunud nädal – NATOs, UKs, kommentaarides «vaenlaste» kohta jne viis kõige katkestuslikuma, unilateraalse katkestuseni USA välispoliitikas 70+ aasta jooksul. Järjepidevus on tähtis. Katkesta see niimoodi ja usaldust tuleb taastada aastakümneid.»

Ei saa muidugi öelda, et president Trumpil üldse õigus poleks: paljud Lääne-Euroopa riigid, endiselt ihaldades tagasi postmodernseid 1990. aastaid, mil ajaloo lõpp tundus juba käeulatuses, on tõepoolest riigikaitse täiesti vastutustundetult lohakile jätnud. Kui Balti riigid pidid iseseisvuse taastamise järel 1991. aastal oma relvajõud nullist üles ehitama ning olid tänulikud iga kasutatud püssi ja püksirihma eest, mida neile anti, siis mujal Euroopas sai kaitsekuludest igati loomupärane kärbete allikas. Trumpi kahe-protsendi-mantra tõi päevavalgele märksa sügavama tendentsi. «Lääne-Euroopa riigikaitse probleem on rohkem psühholoogilist kui rahalist laadi. Puudub tahe ennast kaitsta,» sõnastas selle Hollandi analüütik Derk Jan Eppink (17. juulil ajalehes De Volkskrant). Trump pole kaugeltki esimene Ameerika poliitik, kes nõuab suurema koormuse kandmist ja ähvardab muidu vägesid välja viia. 1963. aasta augustis esitas demokraadist senaator Mike Mansfield esimese otsuseprojekti, mis nõudis USA sõjalise jõu vähendamist Euroopas, kui liitlased ei suurenda kaitsekulutusi. Mansfieldi erilise meelepaha pälvis jõukas (Lääne-)Saksamaa, mis elas parajasti üle Wirtschaftswunder'it (majandusime)

Eppinki karm kohtuotsus – mis ometi sarnaneb Eesti endise välisministri Jürgen Ligi kuiva nendinguga, et «ajaloolistel põhjustel, poliitilistel põhjustel on Euroopa riikide sõjaline tegevus natuke teistsuguse käekirjaga» (ETV, «Välisilm», 19. september 2016) – annab mõista, et alternatiivse, Euroopa-keskse julgeolekupoliitika raamistiku väljatöötamine oleks Eestile, Lätile ja Leedule üsna keeruline. Euroopa kõigepealt? Kõik kolm riiki liitusid Euroopa struktureeritud kaitsekoostöö ehk PESCOga, mis jõustus 2017. aasta novembris. Ent terve selle «ELi sõjalise tiiva», Prantsusmaa ja Saksamaa eurofiilide ammuse unistuse tuleviku ümber hõljub seniajani hämaruseloor.

Kas PESCOs hakkab tooni andma lääneeurooplaste kalduvus eelistada «pehmet julgeolekut» või asutakse selle raames ka «kõva julgeoleku» küsimuste kallale? Kas see keskendub sõdimisele tontlike islamistlike rühmituste ja sama tontlike kalifaatidega või on sellest abi ka Suwałki lõhe täitmisel? Milliseks kujuneb asja rahaline pool? Kas ei tule viimaks NATO Walesi «leppe» täitmine isegi odavam kui täiesti uue, paralleelse ja dubleeriva sõjalise struktuuri loomine? Ja mis ehk kõige olulisem: kuidas klapitada kokku 29 ajalooliselt ja kultuuriliselt erisugust riikliku julgeoleku arusaama ehk geopoliitilist traditsiooni ilma USA-laadse domineeriva ja korrigeeriva juhita? Kui raske või lausa võimatu võib see olla, annab märku tublisti tüli tekitanud teema, mille Trump tõstatas hommikueine juures Brüssselis Jens Stoltenbergiga: Nord Streami gaasitorujuhe.

«Järjepidevus on tähtis,» säutsus Ilves. Kui iseäralik ja kahjustav ka Trumpi käitumine ei ole, koosneb USA välis- ja julgeolekupoliitika siiski jätkuvalt mitmest institutsionaalsest kihistusest, mis garanteerib nii järjepidevuse kui ka pakub vastukaalu marulisele tõsielusaatele «Trump kõigepealt!». Enamik Kongressi (spetsialiseeritud) liikmeid, olgu nad demokraadid või vabariiklased, rääkimata juba Pentagonist ja üldse kõrgematest sõjaväelastest, peab endiselt NATOt Ühendriikide julgeoleku nurgakiviks. Eesti, Läti ja Leedu peaksid ühes teiste asjahuviliste Euroopa riikidega intensiivistama lobitööd Kapitooliumil ja looma tulusaid lisakontakte, mis võib aidata kaasa Trumpi peenele neutraliseerimisele NATOga seotud otsustusprotsessis. Selle juures on ehk abiks isegi meelepaha, mida tekitas omaenda riigi avalik alandamine presidendi poolt pressikonverentsil Helsingis pärast kokkusaamist Vladimir Putiniga. See jätab Trumpile omajagu vähem mänguruumi koostöö arendamisel Putini/Venemaaga, eriti pärast seda, kui Putin möönis, et eelistas Ühendriikide 2016. aasta presidendivalimiste kandidaatide seas just Trumpi – nii arvas ka omamoodi sürreaalset õhkkonda kirjeldanud ajakirja Der Spiegel veebiväljaanne.

Balti riigid jäävad edaspidigi «Ameerika kõigepealt» ja «Euroopa kõigepealt» kahvlisse. Kolm suhteliselt nõrka riiki ei saa endale lubada kaugenemist oma peamisest elukindlustuspoliisist ehk NATOst, aga Euroopa on nende loomupärane elukeskkond. Seepärast ei saa nad kuidagi eirata ka PESCOt ega muid samalaadseid ELi kaitsealgatusi, eriti kui nende taga seisavad julgust koguvad Pariis ja Berliin, ükspuha kui palju tagant tõukamist ja täpsustamist need algatused ka ei vaja. See tõotab Balti riikide diplomaatidele tööküllast rühmamist veel pikaks ajaks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane