Kui me ei suuda enam avaliku debati käigus langetada kvaliteetseid otsuseid või loobume kujuteldavate hirmude tõttu otsustamisest sootuks, ähvardab meid stagnatsioon ja oht sattuda populistlikesse tõmbetuultesse.
Juhtkiri: veetšega helgesse homsesse? (19)
23. juuli 2018, 00:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühiskond on pidevalt seisundis, mida males nimetatakse kahvliks. Näiteks muretseb rahvas, et maapiirkondadest kaob elu ja napib töökohti, samas ei taheta mistahes uusi ettevõtmisi naljalt kodutanuma lähedale. Niisuguste dilemmade lahendamine kätkeb alati kompromissi – on võita ja on kaotada. Nagu males tuleb mõelda ja teha käik, peaks demokraatia tingimustes avaliku debati käigus selguma, kummale poole kaalukauss lõpuks langeb.
Mida keerukam on valik, seda enam vajame usaldusväärseid andmeid. Eelmisel nädalal kirjutas riigikontrolör siseministrile, et valitsuse liikmetel pole järjest kallineva idapiiri küsimuse üle otsustamiseks piisavalt andmeid. Loomulikult ei saa avalikkus teada ega peagi teadma piiri ehitamise detaile – ka iga minister pole selle teema asjatundja. Avalikkuse huvi on selge: piir peab pidama ja olema ehitatud nii, et riigi kulutused püsiksid mõistlikud.
Kuu aega tagasi teatas valitsus, et lõpetab riigi eriplaneeringu, mis puudutas Tartu lähistele Emajõele kavandatud puidurafineerimistehase rajamist. Mäletatavasti tekkis mullu mais algatatud eriplaneeringu vastu ulatuslik avalik protest ning algasid kohtuasjad. Emotsionaalseks veetšeks muutunud avalik arvamus heitis osa fakte eos kõrvale kui kaalumist mitte väärivad. Kuigi planeeringuga jätkamine tähendanuks esmajoones keskkonnauuringuid, ei tahetud neidki. Ka Postimees nentis juhtkirjas, et avalik debatt viis rappa.
Kui eelseisvas riigikogu valimiste kampaanias saavad emotsioonid määravaks, leiame kardetavasti tuleval kevadel ka oma võimumäelt esinduse, kus tooni annavad stabiilsed geeniused.
Nagu idapiiri puhul, nii on ka siin selge, et enamikul kodanikest puudub kompetents hindamaks üksikasju. Erihariduseta on võimatu mõista, millist mõju avaldavad keskkonnale ühed või teised keemilised ained ja millises koguses, millised on looduslikud protsessid ja nii edasi. Otsus peaks tuginema asjatundjatele, kes suudavad neil teemadel süvitsi vaielda. Kui osa teadlasi praegu tõdeb, nagu selgub tänasest Postimehest, et mingitel põhjustel pidid nad vaikima, võiksime küsida, kas see ikka on päris niisugune olukord, nagu me tahaksime ja nagu Eesti vajaks.
Jõukam ühiskond tarbib rohkem ja survestab sellega keskkonda. Teadlased teavad, et see surve jätkub ning uurimistööd tuleb teha niikuinii ja pidevalt. Seesama jõukam ühiskond suudab paraku ka rohkem kisa tõsta. Kohati nii kõvasti, et mõistuse häält pole enam kuulda. Kui eelseisvas riigikogu valimiste kampaanias saavad emotsioonid määravaks, leiame kardetavasti tuleval kevadel ka oma võimumäelt esinduse, kus tooni annavad stabiilsed geeniused.