Kadri Simson: kodus kärped, võõrsil lahtine arve

Kadri Simson Foto: SCANPIX

Mõni inimene ehk usub tõesti, et riigikogus eelmisel nädalal heaks kiidetud Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi leping on lahendus Euroopa võlakriisile. Tegelikult on see parimal juhul lahenduse algus, suure tõenäosusega aga džinn, mis on pudelist välja lastud. Kui praegu hakkame me ilmselt aitama 11 miljoni elanikuga Kreekat, sest muidu ehk nakatab tema tekitatud ebakindlus kogu Euroopa, siis kuidas saame edaspidi keelduda aitamast märksa suuremate garantiidega näiteks Itaaliat, mille tähtsus Euroopa majanduses on aga palju suurem?

Enamik neutraalseid spetsialiste, olgu Eestis või välismaal, on veendunud, et võlakriis on palju rängem, kui see reformierakondliku rahandusministeeriumi teadetest paistab. Ja hetkel, kui selle viljad meieni jõuavad, oleks hea, kui Eesti enda reiting poleks üle jõu käivate garantiidega rikutud. See oli ka põhjus, miks Keskerakonna saadikud olid Euroopa Finantsstabiilsuse Fondile garantiide andmise vastu.

Eesti valitsus on majanduskriisis käitunud kahepalgeliselt. Kodus on nõutud vastuvaidlematuid palgakärpeid ja koondamisi. Kuid rikkaid võlariike tahetakse käendada suurema aruteluta. Kaks miljardit garantiisid suruti riigikogus läbi kahe päevaga.

Reformierakondlane Valdo Randpere nimetas ­Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga liitumise vastu kõnelenuid Postimehes rumalateks (PM, 3.10). Tema enda tarkus tähendas maksumaksja poolt kahe miljardi eurose käenduse saatmist riikidele, kes on ennast niigi lõhki laenanud, tavatingimustel enam laenu ei saaks ja kellest üks erapooletutel hinnangutel tõenäoliselt ei suudagi suurt osa laenudest tagasi maksta.  
Erinevad reitinguagentuurid kasutavad nende paikade kohta, kuhu me käendust saatma valmistume, erinevaid väljendeid. Pehmem neist on «minimaalne investeerimiskõlblikkus». Karmim kõlab inglise keeles «junk» – rämps. Mul on hea meel, et Reformierakond (välja arvatud Igor Gräzin) võtab sellise «investeeringu» õigustamise enda peale – vastutus on siis selge.  

Pole midagi, mis rikuks inimhinge rohkem kui võimalus rikkuda reegleid, kuid säilitada siiski rahavood. Näiteks Kreeka rahandusminister teatas sel pühapäeval (EUObserver), et ta ei suuda isegi vaatamata antavatele laenudele täita IMFi ja Euroopa Liidu poolt talle seatud eesmärki vähendada eelarvepuudujääki. Ta ei jaksa defitsiiti vähendada ei tänavu ega ka tuleval aastal, vähemasti mitte nõutud määral. Kas te olete kuulnud, et mõne võlariigi, näiteks Kreeka suursaadik pöörduks Eesti rahva poole selgitamaks, millises olukorras on nende rahvas ja miks on finantsstabiilsuse fond vajalik? Ei ole? Küll aga oleme kuulnud, kuidas sellesama riigi rahandusministri Evangelos Venizelose arvates kasutavad rahvusvahelised organisatsioonid Kreekat lihtsalt vabandusena, et varjata oma ebapädevust kriisiga toimetulekul (PM, 19.09).

Kõikide sammude õigustamine euroopaliku solidaarsusega viitab pigem Euroopa Liidu mittetundmisele – solidaarsus tähendab selgete piiridega põhimõtet ja selle tähendus on aluslepingutes olemas.  Praegu loodavaid põhjata ja lõputa fonde seal aga olemas ei ole. Kui palju solidaarsust on selles, et Eesti osa EFSFi garantiides on 13 protsenti kogutoodangust, samas kui Soomel on see 7,3 ja Luksemburgil 4,4 protsenti?  Jah, me pooldame Euroopa Liidu liikmete solidaarsust rasketel hetkedel, kuid iga solidaarsus eeldab koorma võrdset jaotamist.  

Teine loodud asutus, Euroopa Stabiilsusmehhanism, hakkab Eesti eelarvest nõudma igal aastal 30 miljonit eurot.  Ka see raha tuleb leida millegi ja kellegi arvelt. Küllap peab valija rohelisele nupule vajutajaid vääriliselt meeles.

Mäletan, kuidas Reformierakonna liberaalid sõimasid kõiki, kes tahtsid majanduskriisis Eesti tööhõive leevenduseks reserve kasutada või laenu võtta. See olevat laste arvelt elamine. Nüüd, kui välisriikide huvid on mängus, ma vaatan, probleemi pole.