Kogu maa elektrifitseerimine, viimaks ometi!?
Juhtkiri: Lenini sõnade valguses
4. oktoober 2011, 15:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti kui väike riik, armastavad poliitikud aeg-ajalt nii kalambuuritsedes kui tõsiselt rääkides rõhutada. «Väike riik» on sõnapaar, millega saab nii üht kui teist asja mugavalt põhjendada. Teisalt näib meie riik lausa hoomamatult suurena, kui kõne alla tuleb taristu. Kilomeetrise kõva kattega tee või ristmiku avamine on (eriti valimiste eel) tähtsündmus, kus vahuvein voolab ja lindilõikajatest puudust ei tule. Ning kodude elektrifitseeriminegi näib olevat midagi enneolematut...
Elame ajal, mil üliõhukeste tahvelarvutite müüjad püüavad üksteist müüginumbritega üle trumbata ning äsja iTunesi multimeediakauplusse lubatud Eesti püüab üleilmselt tugevdada oma e-riigi kuvandit. Samas saame ikka ja jälle lugeda kodudest, kus generaator võimaldab paar tunnikest telerit vaadata, või majapidamistest, mille elektrivajadust kaetakse autoakudega. Ilmselt ei jätku enamikul meist fantaasiat kujutlemaks, kuidas peres, kus isegi elektrilise veekannu kasutamine on luksus, võetakse vastu uudised riiki katvast ülikiirest internetivõrgust.
On mõistetav, et tarbijate vähesus teeb hajaasustusega piirkonnas elektrivõrgu väljaehitamise kalliks. Kuid kellele see riik siis loodud on kui mitte kodanikele? Jah, Tallinna ja Tartu piirkonnas mingi teenuse väljaehitamine lubab kohe kuulutada, et umbes pool Eestist on kaetud. Kuid need on vaid roosad reklaamlaused, mis riigile ei sobi. Riigile peab iga kodanik olema võrdselt tähtis. Seejuures on eriti kurioosne märkida, et riik ja omavalitsused ei teagi, kui palju on veel jäänud neid kodusid, kus elektrit ei ole.
Küllap on just üksikisiku murede kehvapoolne märkamine üks neist kitsaskohtadest, mis on mõjutanud negatiivselt ka meie riikliku energiafirma mainet. Faktum & Ariko septembris esitletud avaliku arvamuse uuring nimetas Eesti Energiat üsna armutult kõige ebausaldusväärsemaks ettevõtteks. Tavainimesele hoomamatud investeeringud meil ja mujal, laenud ning palgad – kõik see võimendub äraunustatud kliendi suhtumises, kes tahab, et lülitile vajutades tuleks valgus tuppa.
Kodanike elektriga varustamise riiklikud eduraportid muudab 21. sajandil eriti irooniliseks ajalooline kontekst. Esimesed elektrijaamad tegutsesid Eestis juba üle-eelmisel sajandil. Peagi möödub sada aastat ka kogu maa elektrifitseerimise kavast ehk nn GOELRO plaani käivitamisest Nõukogudemaal, mida Lenin nimetanud isegi partei teiseks programmiks. Nüüd siis toome ühe teise riikliku programmiga oma väikeses riigis päikese tuppa. Tore, aga selles pole midagi, mille üle uhkust tunda. Oli juba ammu aeg.