Indrek Schwede: Põhja-Iirimaa kaks identiteeti - jalgpall barrikaadidel

Indrek Schwede. Foto: .

Katoliiklik-rahvusliku ja protestantlik-unionistliku identiteedi vastasseis on osa Põhja-Iirimaa igapäevaelust, kirjutab jalgpalliloolane Indrek Schwede. Seda traagiliselt lõhestunud ühiskonda peegeldab kirkalt jalgpall, mis annab lõputult arutlusainet ka professoritele ülikoolides.
 

Eesti vutikoondis mängib 7. oktoobril MM-valikmängu Belfastis, kus vale vutisärgiga valesse linnaossa sattumine võib lõppeda täbarasti. Eesti koondisele on see mäng elu ja surma peale, sest edu korral säilib meil teoreetiline võimalus pääseda EM-finaalturniirile. Sama šanss on ka Põhja-Iirimaal, kuigi see on üliväike. Aga elu ja surma peale – sõna otseses tähenduses – on Belfastis mängitud juba üle saja aasta.

Põhja-Iirimaa viimase 130 aasta ajalugu on vaadeldav läbi jalgpalli. Iiri Jalgpalliliit (IFA) loodi Belfastis 1880. aastal, kui terve saar kuulus veel Briti impeeriumi käpa alla. Neli aastat hiljem loodi Keldi Spordiliit (GAA), mille eesmärgiks oli propageerida rahvuslikke spordialasid ja hoida iirlasi eemale jalgpallist, mida peeti halvustavalt kolonisaatorite mänguks. GAA liikmetele oli jalgpalli mängimine lausa keelatud. Just sellest vastuseisust Briti impeeriumile kujunesid välja oma reeglitega iiri, ameerika ja austraalia jalgpall, mis on elujõulised tänase päevani.

Belfastist kujunes Iirimaa jalgpallipealinn, kus jäme ots oli impeeriumimeelsete protestantide peos ning vähesed iiri rahvuslaste toetatud klubid kisti teravasse ja paratamatusse rivaliteeti unionistidega.

Põhja-Iirimaa näite põhjal tuleb selgesti välja, et jalgpallimängud ei toimu kunagi isolatsioonis. 1996. aastal kirjutasid akadeemilise taustaga jalgpalliuurijad Vic Duke ja Liz Crolley, et mängus osalejad (fännid) ei lõika end ära välistest teguritest. Teisisõnu, staadionile ei tulda selleks, et unustada igapäevaelu, vaid mängule võetakse kaasa olmeemotsioonid ja -probleemid, oma identiteet, usk ja poliitilised arusaamad, mis tribüünil pigem võimenduvad, ehkki võivad aja jooksul teiseneda. Kõik see on jälgitav 1886. aastal protestantide asutatud Belfasti Linfieldi ja viis aastat hiljem loodud Belfasti Celticu rivaliteedist.

Halvaendeline oli juba nende kahe klubi esimene kohtumine Iiri liigas hooajal 1896/1897, kui Linfieldi publik ründas Celticu mängijat Terry Devlinit. Järgnevate kümnendite jooksul teravnes Iiri küsimus ka väljaspool staadioni. Suurbritannia valitsus, mis sõltus iiri rahvuslaste häältest, andis tulevikuks lootusi omavalitsusele. See kutsus esile äkilise reaktsiooni Iiri protestantide seas. Nad hakkasid enne
I maailmasõda hoogsalt relvastuma. 1912. aastal toimunud mängus Linfieldi ja Celticu vahel puhkes tuhandete pealtvaatajate vahel pooletunnine verevalamine, mille käigus kasutati ka tulirelvi.

Pidevate rahutuste tõttu tribüünil ning murest oma mängijate ja abipersonali pärast loobus Celtic mitmeks aastaks liigamängudest. Olukord pingestus pärast 1921. aastat, kui 26 Iirimaa lõunapoolset maakonda iseseisvus, moodustades Iiri Vabariigi, kus jalgpalliasju hakkas juhtima iseseisev vutiliit (FAI). Põhja-Iirimaa kuus maakonda jäid Ühendkuningriigi koosseisu ja rahvuslased-katoliiklased jäid vähemusse.

Vägivald tribüünidel jätkus. 1948. aasta jõuluajal ründas Linfieldi publik pärast 1:1 lõppenud mängu oma kodustaadionil Celticu mängijaid. Kesktormajal Jimmy Jonesil, kes oli ise protestant, murti jalg. Järgmisel aastal teatas sõdadevahelisel perioodil 11 Põhja-Iirimaa meistri tiitlit võitnud Celtic, et loobub täiskasvanute jalgpalliga tegelemast.

Sama saatus tabas 1929. aastal asutatud Derry Cityt, mis ajas ametlikult avatud poliitikat, värvates oma ridadesse nii katoliiklastest kui ka protestantidest mängijaid. Klubi juhtkond koosnes nii rahvuslastest kui unionistidest. Aga klubi kuvand ja toetajaskond oli katoliiklik. Derry City vastandus Linfieldile, mis oli jäigalt unionistide meeskond, ning tühistas alles 1992. aastal seni kehtinud mitteametliku keelu värvata katoliiklastest pallureid. Vägivald nende kahe kohtumistes oli mängu lahutamatu osa.

Staadion «vaba Derry» südames

1967. aastal loodi Põhja-Iirimaa Kodanikuõiguste Liit (Northern Ireland Civil Rights Association – NICRA), mis pidi lõpetama üleüldise antikatoliikliku diskrimineerimise Põhja-Iirimaal. NICRA sai suure toetuse rahvuslastelt, mis põhjustas leppimatust unionistlike poliitikute, impeeriumimeelsete relvastatud rühmituste ja politsei poolt.

Oktoobris 1968 toimus Derrys kodanikuõiguste marss, mis lõppes kokkupõrkega demonstrantide ja politsei vahel. See põhjustas linnas nädalaid kestnud rahutused. Meeleavaldused jätkusid ka järgmisel aastal ja 1969. aasta suvel kuulutas Derry linnaosa Bogside’i katoliiklik kogukond üheskoos Iiri Vabariikliku Armeega (IRA), et nende linnaosa on «vaba Derry».

Augustis sisenes Põhja-Iirimaale kohalikke katoliiklasi «kaitsma» Briti armee, mis hakkas kiiresti sealseid rahvuslasi hoopis pitsitama. Märatsemised, vägivald, sektantlikud mõrvad ja IRA rünnakud Briti armee pihta muutusid Põhja-Iirimaa igapäevaelu osaks. Aga «vaba Derry» ei murdunud ning armee ja politsei käsitlesid aastatel 1969–1972 seda «ära sinna mine» territooriumina.

Augustis 1971 püüdis Briti valitsus taastada korda ja alustas elanike interneerimisega. Esimesel päeval interneeriti 452 katoliiklast. Jaanuaris 1972 vastasid katoliiklased suure demonstratsiooniga, mis läks ajalukku verise pühapäevana – seal tapeti 13 meeleavaldajat. Juulis järgnes uus rünnak «vaba Derry» vastu ja taas uued rahutused.

On tähelepanuväärne, et olukorras, kus sidemed kahe kogukonna vahel olid lootusetult purunenud, mängiti nende nelja aasta jooksul Derrys jalgpalli! Kusjuures Derry City kodu­staadion Brandywell asus Bogside’i linnaosas, mis oli «vaba Derry» katoliiklik südamik.

Brandywell saigi Derryle saatuslikuks. Läbi nende aastate lükati pidevalt Derry kodumänge Põhja-Iiri liigas edasi – küll linnas toimunud rahutuste, sinna püstitatud barrikaadide ja külaliste soovimatuse pärast siseneda «vabasse Derrysse». Oluliseks kujunes 19. augustil 1971 Brandywelli staadionil toimunud 7000 osalejaga miiting, milles nõuti Põhja-Iirimaa parlamendi laialiminekut. See sündmus muutis Brandywelli staadioni vastastele, kelleks olid lõviosas unionistide toetatud meeskonnad, veelgi vastumeelsemaks.

11. septembril sõitis Briti armee Land Rover surnuks 7-aastase poisikese. Järgmisel päeval toimunud mängu vaheajal süütasid noorukid barrikaadidest piiratud Brandywellis vastasmeeskonna Ballymena Unitedi bussi. Nüüd keeldusid kõik vastased seal mängimast. Derry City kolis 48 kilomeetrit eemal asuvale staadionile, kaotas pealtvaatajad, laostus ja teatas 1972. aastal, et lahkub liigast.

1985. aastal liitus Derry City IFA ja üleilmse vutiliidu (FIFA) loal Iirimaa liigaga, kus ta mängib tänini. Põhja-Iirimaa liigas on praegu katoliiklaste toetatud Belfasti klubid Cliftonville ja Donegal Celtic, millest viimane on edutult taotlenud luba mängida samuti Iirimaa liigas.

Vaenlase hümni ja lipu all lahingusse

Vaatamata Belfasti kokkuleppele ning 2006. aastal Briti ja Iiri Vabariigi vahel sõlmitud St. Andrewsi kokkuleppele pole kahe kogukonna suhted Põhja-Iirimaal paranenud. Jalgpallis väljendub see tendentsis, et katoliiklastest jalgpallurid kipuvad vastu rahvusvahelisi reegleid koondise tasemel esindama Iirimaad.

Parim näide on Manchester Unitedi poolkaitsja Darron Gibson. Põhja-Iirimaa koondist erinevates vanuseklassides esindanud ning kuni 15- ja 16-aastaste koondises (U-15 ja U-16) koguni kaptenipaela kandnud Gibson on praegu Iirimaa A-koondise pallur. Ta kasutas ära asjaolu, et Belfasti kokkulepe annab võimaluse igal iirlasel valida, kumba koondist ta esindab, ja ­FIFA on end Iirimaa küsimusest distantseerinud. Lisaks Gibsonile on Iirimaa üle meelitanud veel kaks pallurit.

Võib ette kujutada, millise tundega peavad oma sünnimaad esindama rahvusliku ja katoliikliku taustaga jalgpallurid: Põhja-Iirimaa meeskonnale mängitakse Suurbritannia hümni «Jumal kaitse kuningannat» ja vardas lehvib Briti lipp! Koondise kodustaadioniks on Linfieldi väljak Windsor Park, kus kõlavad katoliiklasi mõnitavad laulud ja mille tribüünid on alati vastustanud mõtet iseseisvast Iirimaast.

Professorid Richard Giulianotti ja Gerry Finn tõdevad, et Põhja-Iirimaal pole otsest seost jalgpallikultuuri ja rahvusliku identiteedi vahel, sest viimane on sedavõrd lõhestunud. Osa katoliiklasi koguni eitab IFA õigust kontrollida jalgpalli Põhja-Iirimaal. Giulianotti ja Finn nendivad, et kui poliitiline ja kultuuriline eliit üritab rakendada jalgpalli tervemõistusliku rahvusluse teenistusse, siis jalgpall hõlbustab sotsiaalse ebavõrdsuse taastootmist ning konflikti ja erinevuse rahvalikku väljendust.

Neile sekundeerib professor Mike Cronin, kelle sõnul jalgpall (ja enamik teisi kultuurielu aspekte) Põhja-Iirimaal ei ühenda ühiskonda, vaid toimib hoopis foorumina, milles vastastikune umbusaldus ja sektantlik viha tugevdavad ühiskonnas valitsevaid traditsioone.

Ühest küljest tõmbab katoliiklastest jalgpallureid Iirimaa poole pragmatism, sest sportlikult tugevam Iiri koondis võimaldab rohkem silma paista ja saada leping parema klubiga. Teisalt pole elu Iirimaal nii ülepolitiseeritud. Põhja-Iirimaal vähemuses olevad rahvuslased võitlevad aga oma identiteedi eest ja nende seas on GAA endiselt populaar­ne, sest aitab võidelda Briti poliitiliste ja kultuuriliste väärtuste vastu.
Pärast 1982. aasta MM-finaalturniiri on järjest kahanenud nende põhja­iirlastest katoliiklaste hulk, kes elavad kaasa oma maa koondisele. Muu hulgas häirib unionistlik sümboolika. Aina enam on hakatud toetama Iirimaad, mille koondis suudab pakkuda vastuvõetavamat iiri identiteeti.

David Hassan märgib Ulsteri ülikoolis kaitstud doktoritöös, et rahvuslaste toetus Põhja-Iiri koondisele tunnustaks kahe maa vahelist piiri, mida nad tegelikult ei aktsepteeri. Poolehoiust keeldumine Põhja-Iirimaa koondise kasuks tähendab taotluslikku rahvuslust ja truudust 32 (26+6) maakonnaga Iirimaale. Toetus Põhja-Iirile tähendaks sealsete katoliiklaste jaoks Iirimaa riikluse nõrgestamist. Eriti äärmuslikud Põhja-Iirimaal elavad rahvuslased ei toeta kumbagi meeskonda – nende loosungiks on «26 on sama halb kui 6».

Praeguseks on GAA jalgpalli tõrjumisest loobunud, kuid mööndusega, et tegemist on ülemaailmse, mitte briti mänguga. Just see mäng on praegu lahinguväljaks, kus pärast relvarahu sõlmimist jätkuvad armutud võitlused katoliikliku-rahvusliku ja protestantliku-unionistliku identiteedi vahel Põhja-Iirimaal.