/nginx/o/2017/01/06/6231287t1h8223.jpg)
/nginx/o/2018/07/20/10979777t1hd10a.jpg)
Teisipäeval oli Rein Taaramäe tegija. Ta lõpetas Tour de France’i raske etapi kolmandana ja tõestas, ennekõike küllap iseendale, et on endiselt kõvast puust.
Alati tagasi tippu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaid kaks päeva hiljem pühkis ta Alpe d'Huezi tipus pisaraid. Reeglid on tippspordis halastamatud, ajalimiidi ületamine tõmbas jätkamisele kriipsu peale.
Nagu rattasõit Alpides, on ka Taaramäe karjäär käinud üles-alla. Kiibitsejad on mehe mitu korda maha kandnud, ent alati on ta august välja roninud. Taaramäe häda on nimelt selles, et ta ei häbene kõva häälega unistada. Tihti nähakse selles praalimist, eriti tagasihoidlikkust au sees hoidvas Eestis. Aga ta on ka vajaduse korral esimene, kes iseenda pihta ausalt ja otsekoheselt lajatab: olin s...! Võltsvagadus pole talle, tema tee käibki kõrgelt mäelt oru põhja ja sealt tagasi tippu. Ju ongi tema jaoks just nii õige.