Sulev Valner

FOTO: SCANPIX

Ehkki presidendivalimised suures naaberriigis meist ida pool on ametlikult alles kaugel, ei kahtle juba praegu eriti keegi, millise tulemusega need lõpevad. Kui võimupartei Ühtne Venemaa on otsustanud, et Putin, siis tuleb Putin.

Eestile on Venemaaga toimuv kahtlemata elutähtis. Kelle muu pärast siis ikka meie tuleva aasta riigieelarves kaitsekulutused tõusevad. Võimalik, et peaksid rohkemgi tõusma. Aga erinevalt paljudest arvan, et Vladimir Putini uuesti presidendiks saamist ei pea tingimata vaatama kui õnnetust, vaid see võib osutuda Eestile ka suhteliselt heaks variandiks. Kuna selline järeldus ajab ilmselt väga paljudel harja punaseks, siis püüan põhjendada.

Loomulikult ei ole Putin mingi demokraat, seda teame juba ammu. Loomulikult on Putini tõenäoline uus presidendiaeg päris kurb sõnum kõigile Vene praegustele demokraatidele ja demokraatiale. Ei ole mõtet teha suuri illusioone, et midagi selles osas lähema viie või kümne aasta jooksul muutub. Hea on see, et loodetavasti on sama teadmine aja jooksul jõudnud kohale ka lääne avalikkusele ja riigijuhtidele.

Oskus selle teadmisega midagi peale hakata on järgmine küsimus. Aga parem ebameeldiv tõde kui ohtlik roosa pettekujutelm. Samamoodi võib öelda: on kindlasti parem, et Kreeka ja mõne teisegi riigi lõhkilaenamine avalikuks tuli, kui et see oleks siiani kaetud kreekaliku raamatupidamise vale, pettuse ja püramiidskeemidega.

Kuna tõenäoliselt ei saa rahvusvaheline avalikkus (ja Eesti euroliidu liikmena sealhulgas) hakkama isegi Kreeka-suguse suhteliselt väikese riigi piisava mõjutamisega, et see hakkaks korralikult kokkulepitud reegleid täitma, siis kindlasti veel vähem on põhjust oodata edu Venemaa «ümberkasvatamisel» demokraatlikuks, vabaks ja naabritele sõbralikuks õigusriigiks.

Tõenäoliselt mingeid väikseid järeleandmisi võib Venemaal varem või hiljem tulla, osalt sise- ja osalt väliskeskkonna surve tõttu, sest «salongikõlbulikud» tahavad ju nemadki olla. Ja nagu kõik autoritaarsed režiimid maailmas, on kindlasti ka Venemaa juhtkond pärast nn araabia kevadet mures, et mitte luua liiga suurt siseriiklikku rahulolematust, mis ühel hetkel võib välja pursata nagu kustunud vulkaani ärkamine.

Putinil pole vaja uuesti presidendiks saades midagi tõestama hakata. Pealegi on ees Sotši taliolümpiamängud, mille korraldamisõiguse saamist võib Putin lugeda ka lausa isiklikuks saavutuseks. Seetõttu vaevalt riskib ta lähitulevikus teha midagi sellist, mis võib tal tulevase peo ära rikkuda. Moskva olümpiamängude boikott seoses Afganistani sõjaga on nõukogulikust minevikust ehk piisavalt hoiatav kogemus.