Juhtkiri: tankiga viie rikkama hulka ei sõida

Saksamaa Leopard 2 tank. Foto: INTS KALNINS/REUTERS/Scanpix

Taasiseseisvumise järel tuli riigikaitset hakata üles ehitama nullist. Riigikaitse oli krooniliselt alarahastatud (kaitsekulud moodustasid umbes protsendi sisemajanduse kogutoodangust ja alla selle), osal selle aja poliitikutel ja riigiametnikel polnud riigikaitse arendamiseks ka tahet. Iseenesest võis toonastest Lääne-Euroopa poliitikutest aru saada, kes leidsid, et sõjavägi ja sellele tehtavad kulutused on külma sõja lõpu järel rudiment, kuid mitte meie omadest, kes arvasid, et põhimõtteliselt piisab ka politseist ja piirivalvest. Õnneks ei jäänud see seisukoht domineerima ning riigikaitse arendamisel on viimastel kümnenditel kokkuvõttes tublit tööd tehtud. Investeeritud on taristusse, relvastusse ja varustusse ning praegu on Eesti üks väheseid NATO riike, kes kulutab riigikaitsele vähemalt kaks protsenti SKTst.

Kui rääkida kaitsekuludest, siis on väikesel Eestil Ameerika või Venemaaga raske pariteeti saavutada. Me peame ka endale aru andma, et Eesti pole nafta- ega gaasirikas araabia maa, mille šeigid võivad end relva- ja lennunäitustel ülal pidada nagu lapsed kommipoes, ostes ära kõik, mis neile silma jääb. Meie ressurss – sealhulgas inimressurss – on piiratud ja sellega on vaja arvestada. Seepärast ei saa me lubada endale riigiakaitse vallas vigu, kui meie eesmärk on kvaliteet.

Vaja on poisid sõjaväkke saada ja mida rohkem, seda parem, sest ka meie põhiseaduses on kirjas, et Eesti kodanikud on kohustatud osalema riigikaitses. Mitte nii, nagu mõne suure aastakäiguga juhtus, et vaid kolmandik sai sõjalise väljaõppe. Selles osas peaksime püüdlema nende näitajate poole, mis on Soomes. Meie ametnikele meeldib igasuguseid norme täita ning ületada ja sellest kärarikkalt raporteerida – tehku järele! Seda ei tee üks ameerika miljardär meie eest.

Teise maailmasõja-eelses Eestis kulutati riigikaitsele veerand riigieelarvest. Sellest, mis järgnes, aga see ei päästnud. Poleks päästnud ka see, kui oleks kulutatud pool või kolmveerand. Eesti oma tankipataljon ja Patriot raketid, nagu saavad olema poolakatel, oleks tore, kuid see pole peamine.

Meil peavad olema ka teised liitlased peale armee ja laevastiku.

Tähtis on tahe. Iisraeli armee on üks maailma tugevamaid, kuid oma riiki ja oma elusid tuli neil 1948. aastal kallaletunginud araablaste eest kaitsta samahästi kui paljakäsi, sest lahkuvad britid jätsid sõjavarustuse, mida nad kaasa ei saanud võtta, araablastele. Polnud neil toona erinevalt praegusest ka liitlaseid ja loota said nad vaid iseendale.

Lisaks peavad meil olema ka teised liitlased peale armee ja laevastiku. Näiteks nüüdistehnoloogia ja -teadus, hea majanduskeskkond ning see, mis mõjutab ükskõik millise arenenud riigi peamise ressursi, inimressursi kvaliteeti – haridus ja tervishoid. Lihtsalt tankiga rikaste ja arenenute hulka ei sõida.