Ivo Rull.

FOTO: Egert Kamenik/Postimees

Suhtekorraldaja Ivo Rull arvab, et uus populistlik jõud tuleb Eesti poliitikasse kindlasti, ning tema pessimistlik prognoos on, et see juhtub juba järgmistel riigikogu valimistel.  
 

Pole vahet, kas populistide partei algatusrühma kuuluvad Indrek ja Kaarel, Eerik-Niiles ja Artur, Marek ja Katrin, Mart ja Martin, Ene-Liis ja Tiit – populistide partei sünnib lähima kahe aasta perspektiivis niikuinii.

Praegu parlamendis välja kujunenud neljaparteisüsteem on Eesti demokraatias pigem kurioosum. Teel selle mudelini on meie valijad muu hulgas toetanud hoogsate loosungitega äkkpopulaarsust kogunud kuningriiklasi, respublikaane ja rohelisi. Kelle hilisemates reaalpoliitilistes sammudes on kiiresti pettutud.

Ega poliitikutel ja erakondadel, kes soovivad valituks saada, populismist pääsu pole. Rahvale tuleb valimiste eel ikka anda meelepäraseid, mis sest, et tegelikkuses kas teostamatuid või koguni kahjulikke lubadusi. Praegused parlamendierakonnad on ligi paari­kümneaastase praktika jooksul päris hästi omandanud lubamise ja tegemise piiril manööverdamise. Vasakpopulistid keskis ja sotsides ning parempopulistid IRLis ja reformis tasakaalustavad üksteist piisavalt.

Ning meedia lüpsab Aivarit, Mariannet, Ken-Martit ja Igorit mõnuga ja pidevalt. Õnneks on kõik need maa-õhk tüüpi poliitikud oma koduerakondades piisavalt sidustatud. Ent ilmselt tundub suurele osale valijaskonnast selline stabiilsus pigem stagnatsioonina, partokraatia ja tagatubade võimuna.

Ja taas tekib kihk korraldada mis iganes talgud, et Toompea tallid tühjaks rookida ja imelise otsedemokraatiga täita.

2011. aastal oli Eestil õnne. Juhtunuks Fukushima tuumakatastroof kuu-poolteist varem, oleks meil tõenäoliselt nüüd parlamendis kümmekond isekeskis ja kõikide teistega kisklevat vabatmeest-rohelist. Kelle valimislubaduste hulka kuulus muuseas ka kodanikupalga kehtestamine.

Katkenuks presidendi närv otsustavas teledebatis, võinuks end brünetiks meikinud Indrek muuta võimaliku valimiskogu täielise Eesti ühtseks suurkoguks.

Kuna rahval, rahvasaadikutel ja presidendil oli siiski piisavalt tarmukust, võib kuni järgmiste valimisteni kergendatult hingata – no pasaran, populism!

Aga lüüasaanud populistid on mõistagi rahutud. Aeg-ajalt ilmub mõtteavaldusi, mis teostudes viiks Eesti parlamentarismi Lätiga sarnanevasse poliitikamelusse. Kusjuures meie poliitika lätistumise eesmärgil mängitakse läbisegi välja nii Vene, Kreeka kui Palestiina kaarte.

IRLi ja keski sisemisi käärimisi kajastavaid ning parlamendiväliste rühmituste tegevusi käsitlevaid poliitikauudiseid jälgides on näha paari-kolme huvigruppi, kes tahaksid uue erakonnaga areenile tulla. Kuid just sellises postmasus ma tahangi elada, kus igal miljonärist Olaril või Tõnisel pole enam piisavalt pappi, et luua oma erakond ja see parlamenti viia. Kuniks populistidel puuduvad suursponsorid, pole neil meie poliitsüsteemis erilisi väljavaateid.

Kuid raha pole ainuke kriteerium, nagu tele-Indreku juhtumist teame. Inimesi saab edukalt hullutada lihtsate loosungite, telegeenilise naeratuse ja rahvalike naljadega.

Arvestada tuleb ka valijates tekkiva paratamatu tüdimusega staažikatest poliitikutest. Loogiliselt peaks 2015. aasta parlamendivalimistel olema ruumi vähemalt ühele uustulijale, sest reformil saab siis võimul oldud juba 17 ja Ansipil kümme aastat. Kaua võib!?

Aga selleks, et murda end üle viieprotsendilise valimiskünnise, ei piisa lihtsalt usu- või ökojutust, venemeelsusest või marurahvuslusest – vaja on populistlikke lubadusi võimalikult paljudele.

Niisiis pole küsimus mitte selles, kas uus populistlik jõud tuleb, vaid selles, millal ja millisena ta tuleb. Ning kas ta ka läbi murrab.

Suuresti tänu online-meedia klikijanule ning telemeedia staarikeste-lembusele on avalikkuses uks uute «nägude» ja «huvitavate algatuste» jaoks alati lahti. Minu pessimistlik prognoos on, et suuresti just kommertsmeedia vabatahtlikule promole toetudes murrabki populism 2015. aastal läbi.

Hoolimata sellest, et võimule pürgivad populistid käsitlevad naiivseid reportereid lihtsalt kui «kasulikke idioote». Praegugi tuleb meelelahutusmeediast sageli mõtteavaldusi, et kummitemplina igavat parlamenti ilmestaks mõni pornostaar, kapist väljatulnud homo, mustanahaline või kommunist. Näete, punkar Juku-Kalle juba sebibki seal ning lajatab meedia rõõmuks sageli ja täiega!

Kõige eelneva valgusel jääb end lohutada üksnes tõdemusega, et seadusandlikus plaanis on Eesti riik suures osas «valmis». Loodetavasti ei suuda populistlik retoorika meie kodanike valikuid sel määral eksitada, et poliitilised põhiväärtused kõikuma lööksid. Kuna narridel on võimu juures läbi aegade olnud kindel ja positiivne roll, võib nende poliitiliste populistidena esilekerkimisse suhtuda teatud piirini heatahtliku muigega.