Karmo Tüür: trumpimist mõtestades

Donald Trump Foto: LEAH MILLIS/REUTERS

Igaüks, kes on kasvõi servapidi konflikte uurinud, jõuab arusaamani, et ükski osapool ei tegutse n-ö puhtast kurjusest lähtuvalt, kirjutab kolumnist Karmo Tüür.

Vaid muinasjuttudes ja multikates on must-valge jaotus. Ainult nendes õpetlikes, kuid sihipäraselt ülelihtsustatud lugudes eksisteerib hea ja halb pool. Noh ja veel mõnes lihtsustamisele keskenduvas loorääkimise vormis, nt poliitilises propagandas.

Päriselus eri osapooltega rääkides saad aru, et kõik tegutsevad hea eesmärgi nimel. Olgu see siis mingi hea asja edendamine või millegi halva ärahoidmine. Ja pole üldse vahet, kas me räägime olmelisest peretülist või kineetilisest konfliktist suurriikide vahel.

Universaalsest spetsiifiliseni

Vaadeldes USA praeguse presidendi tegemisi, võib kergelt jääda mulje, et mees on võtnud endale sihitu vastuseisja rolli. Et tegu on peaaegu lapsiku vastuseisuga varemtehtule. Kuid võtkem mõelda, mis on see hea, mille nimel Donald Trump tegutseb ja mis on see halb, mille vastu võitleb.

Alustame univeraalsest tõdemusest, jättes kõrvale presidendi isiku ning vaatame Ameerika Ühendriikide üldisi arenguid. Kõikumine avatuse ja suletuse vahel on sealse enesemõtestamise loomulik dilemma. Veelgi laiemalt, see on tegelikult iga riigi/rahvuse/koosluse loomulik mõttemäng.

Suisa geneetilisel tasandil võistlevad meis kaks tungi. Ühelt poolt uudishimu, soov pista oma nina koopast välja, uurida end ümbritsevat, katsuda, nuusutada ja maitsta kõike ettejuhtuvat. Teisalt aga enese alalhoiuinstinktist ja varasemast kogemusest tulenev tung peita end pimedasse nurka, teki alla, tõmbuda kerra ja loota, et ehk kõik kole läheb mööda.

Mittetoimivad institutsioonid

Nii et selles, et USA praegune liider on otsustanud valida suhtelise isolatsionalismi, pole midagi uut ega erakordset. Kui ümbritsev maailm pakub rohkem ohte kui võimalusi, siis näib uste lukustamine alati hea mõte. See, kas uste taga möllav stiihia on enda tegevuse tagajärg või mitte, pole enesepäästmise ajal üldse oluline.

Teine asi, mis iseloomustab Trumpi, on sügav umbusaldus varasemate lepete ja keeruliste institutsioonide puhul. Pole selleski midagi erilist ega erakordset – enamik kipub umbusaldama asju, mida ei tunne ja/või mille kohta pole positiivset kogemust. Võrdluseks – absoluutne enamik sisepõlemismootori kasutajaid ei saa aru, mis täpselt kapoti all toimub, kuid usaldab selle toimimist, sest see on seni andnud häid tulemusi.

Praeguseks näivad vanad institutsioonid olevat end ammendanud. Teise maailmasõja järel loodud ühendused alates ÜROst ja lõpetades Euroopa Liiduga tunduvad kohmakad ja enesesse sumbuvad. Noh ja algpõhjusest ehk suurest sõjast on ka nii palju aeg möödunud, et seost lohisevate jututubade ja rahu hoidmise vahel on järjest keerulisem tajuda.

Personaalsed eripärad

Ja mingis mõttes määravad kõige enam mängu individuaalsed eripärad, alates varasematest kogemustest ja lõpetades psühholoogilis-neuroloogiliste aspektideni. Hoidku taevas mind minemast eriarstide mängumaale, kuid üks on ilmselge: varasem kogemus näitab Trumpile, et ta teab, kuidas asjad käivad. Ja seega ajab ta õiget asja.

Mis siis on see «suur hea asi», mille nimel Trump tegutseb? Veidike lihtsustatult väites – see on Trump ise. Ta on mitme lihtsa, kuid mõjusa psühholoogilise mehhanismi abil (hirmu juhtimine, lihtlaustega rääkimine, sõnakordused, efektsed žestid jne) loonud iseendast kõige edukama kaubamärgi, mida müüa. Ja see toimib.

Nii et liites kokku need eri kihistused – USA poliitiline traditsioon, praeguse ilmakorralduse ilmsed mõrad ja personaalne taust –, saab tõdeda, et Trump ei lammuta sihitult. Tal on oma agenda ajada, senise kollektiivsete kokkulepete süsteemi otsas trampimine ja uute kahepoolsete sõlmimine on osa sellest.