/nginx/o/2016/12/19/6189173t1hf252.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/10/24/7245127t1hb8b2.jpg)
USA president Donald Trump on suutnud oma võimul oldud poolteise aastaga USA maine põhja lasta. Kas esmaspäev, 16. juuli oli Trumpi enese rock bottom presidendina, vot ei tea – homme on ju uus päev.
Kerstin Meresma: Euroopa võiks Putinilt õppida (47)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näib, nagu ei mõistaks ta sõumehena, et kaamerate ees öeldu loeb, see võib muuta olukorda maailmas. Sa oled nüüd poliitikas, Trump, mitte ei juhi meelelahutussaadet! Sinu sõnad loevad, stabiilne geenius! Tal pole mingit sisu ja mida aeg edasi, seda raskem on tõsiselt võtta selle oranži pöialt vehkiva mühkami suuri sõnu. Ta suudab nende sõnadega aga korraldada paraja segaduse.
Trumpi Helsingi esinemine pööras tema vastu ka hulga tuntud Ühendriikide konservatiive, kes kritiseerisid tippkohtumisel öeldut avalikult. Äärmiselt huvitav oleks teada, millest saab viimane piisk vabariiklastele. Nad on oma presidendi nimel suutnud nüüdseks väga palju alla neelata.
Seksiskandaali neelaks veel alla. On ju kauni naise kaunite kehakurvide himustamine inimlikult arusaadav nõrkus. Ei ole Trump esimene ega jää suure tõenäosusega ka viimaseks presidendiks, kel mõni armuafäär kapis peidus.
Trumpi tuleks suhtuda nagu Venemaa riigipeasse Vladimir Putinisse ja teistesse türannidesse.
See, et Trump Euroopast naastes otsustas oma suuremat sorti ämbri ühe vale sõna kasutamisega välja vabandada, ei päde. Tegu oli enama kui ühe vale lause või sõnaga. Ta viitas korduvalt sellele, et Putinil on õigus ja Ameerika uurijad eksivad.
Tippkohtumise järel mainis Helsingin Sanomate toimetaja Kari Huhta: Brüsselis ja Suurbritannias oli narratiiv Trumpi kontrolli all, Helsingis kaotas ta kontrolli. Aga miks laseme Trumpil, kes ilmselgelt eelistab autokraatlikku käitumismustrit demokraatiale, end Euroopas kontrollida?
Peaksime talle ühtsena vastu hakkama. EL rõhub ju pidevalt just sellele ühtsusele, kas pole? Temasse tuleks suhtuda nagu Venemaa riigipeasse Vladimir Putinisse ja teistesse türannidesse ning rõhutada, et Euroopal pole midagi USA ning ameeriklaste vastu. Küll on probleem selle USA poliitilise juhtkonnaga, kes laseb ilmselgelt vaimselt ebastabiilsel liidril oma riiki juhtida.
Selle asemel toidame oma koogutamisega tema ego. Putin oli võimeline seda Ameerika kotkast kontrollima. Euroopal on seevastu hirm Ühendriikide toetuse kaotamise ees niivõrd suur, et laseme endast lihtlabaselt üle sõita.
Trump pole oma senise ametiajaga korda suutnud saata midagi positiivset – ei rahvusvaheliselt ega ka riigisiseselt. Ta lihtsalt lammutab. Taaskord saab vaid loota, et need tänased hävitustööd kunagi millegi parema loomiseks vajalikuks osutusid.
Ootan huviga novembrikuu vahevalimisi USAs. Küllap loob see selgema pildi, kas ameeriklased on sellest Trumpi-nimelisest tõsielusarjast, mille nemad kinni maksavad, sama väsinud kui olen mina ja on tõenäoliselt ka ülejäänud Euroopa.