Sirp 20.07

FOTO: Sirp

20. juulil Sirbis:

Sirp 20.07

FOTO: Sirp

Hannes Korjus, «Kuidas läheb läti raamatul?»

Väga menukas on Läti raamatupoodides ajalooromaanide sari, kuid sealne lugeja näib siiski eelistavat ennekõike praktilise suunitlusega teoseid. Läti Vabariigi 100. aastapäeva eel on paras aeg heita pilk lõunanaabrite kirjanduselule. Viimasel ajal on enim kõneainet pakkunud küsimus, kas raamatut saab nimetada tooteks, lätlaste etteaste Londoni raamatumessil, viimase kümnendi kirjandust käsitleva ülevaateteose ilmumine ning XX sajandi ajaloost kõnelevate romaanide sari.

Johannes Lõhmus, «Kinoarmastaja kinoarmastajatele festivali korraldamas»

Ehsan Khoshbakht on 38-aastane kinoarmastaja, filmitegija ja arhitekt. Ta on pärit pisikesest Kirde-Iraani külakesest, mille ainsas kinos näidati igal nädalal erinevat, enne 1979. aasta revolutsiooni tehtud rahvusvahelist filmi, kuna riigis kehtestatud tsensuur ei lubanud midagi uut näidata. Igal nädalal linastus kinos ainult üks vana film ja teist näidati kohalikus televisioonis. Ehsan vaatas need kõik ära ja sellest sündis tema tingimusteta armastus filmikunsti vastu. Nüüd on ta filmifestivali Il Cinema Ritrovato (Cinema Rediscovered ehk Uuesti avastatud kino) neljaliikmelise juhtkonna noorim liige, kunstiajakirja Underline peatoimetaja, tõlk ja džässikriitik. Ta usub jäägitult, et kino püsib igavesti.

Tuul Sepp, «Enesetapu evolutsiooniline taust»

Evolutsioon ei ole ette näinud enesetappu kui lahendust meie elu probleemidele. See on inimliigile küllaltki ainuomane probleem ja põhjusi tulebki otsida meie eripärast võrreldes teiste loomaliikidega. Elusorganismidel esinevad tunnused on välja arenenud evolutsiooni tulemusena eesmärgiga suurendada organismide ellujäämisvõimalusi või sigimisedukust. Sellest lähtuvalt on raske ette kujutada evolutsioonilist seletust ennasthävitavale käitumisele. Geenid, mis põhjustavad suitsiidset käitumist, peaks looduslik valik ammu olema välja sortinud. Ometi on enesetapud ning nendeni viiv sügav depressioon tänapäeva ühiskonnas tõsisem probleem kui kunagi varem. Maailmas hinnatakse enesetappude arvu aasta kohta umbes miljoni ringis. Millise seletuse pakub enesetappudele evolutsioonibioloogia?

Kärt Summatavet, «Meie visuaalne emakeel»

Mõnd mustrit või rahvarõivaid vaadates näeme värve ja märke, märkidest kokku pandud mustreid. Oleme kindlad, et teame täpselt, mida näeme: hindame ning mõtestame nähtut omaenda teadmiste, oskuste, emotsioonide ja väärtushinnangute valguses. Rahvariided, mustrid, geomeetriliste märkidega vaibad, puusse lõigatud või põletatud märgid õllekannudel ja veimevakkadel, puna-valge mustriga kirivööd, Kihnu naiste kootud kindapaarid muuseumis ja käsitöökaupluses äratavad meis tundeid – kes rõõmustab ja vaimustub, kes põlastab või jääb ükskõikseks. Mis siin uut on? Kinnas on kinnas, sokk on sokk ning vöökirjaga võib kenaks kaunistada trükiseid, kodulehti, T-särke ja poekotte. Vanad mustrid on juba ammu kokku kogutud, kõik vajalik ja väärtuslik mäluasutustesse talletatud – võta eeskuju, kopeeri ja kasuta. Umbes nii alustan oma loenguid maailma eri paigus.

Arvustamisel

Margus Ott, «Väekirjad» I – VI

festival «Klaveri embuses», Haapsalu vanamuusikafestival ning ooper-fresko «Frida ja Diego» Pärnu ooperipäevadel

näitused «Olemise äär» ja «Singulaator»

Andrei Ponomarjovi «Arhitekt-kunstnik Aleksandr Wladovsky: materjale loomingulise biograafia juurde»

XVI Veneetsia arhitektuuribiennaal ja XV «Baltoscandal»

Nora Ikstena romaan «Emapiim» ja Inga Gaile romaan «Klaas»