Kristjan Luhamets: kirik rõõmustab Jumala päästest!

Kristjan Luhamets. Foto: Margus Ansu

Mis seal kirikus küll toimub? Kes pühapäeval kirikutee jalge alla võtab, saab teada. Kõik on endine, samas alati aktuaalne – ikka räägitakse Jumala päästvast ja uueks loovast armust. Ka manifestides pole kummaski midagi põhjapanevalt uut ega sellist, mida Eesti kirikud juba ei praktiseeriks. Kristlik kirik on nii pika traditsiooniga, et seda on raske millegagi üllatada.

Elame vabas maailmas, kus igaüks võib uskuda ja kuulutada ükskõik mida. Kiriku eesmärk on aga uskuda ainult seda, mis on õige. Seega usuküsimused on alati tõe ja õiguse küsimused ja alati inimmeeli tugevasti ärritavad küsimused. Usk ei ole hobi ega rahvuslik kultuurinähtus, vaid kogu inimkonda kõikidel aegadel haaranud igatsus Kõigevägevama järele, nimetatagu teda kuidas iganes. See igatsus on väljendunud lõputul erineval moel suures hulgas religioonides. Kui ingel ilmus Petlemma väljal karjastele, teatas ta Jumala vastusest inimeste igatsusele – Jeesuse sünnist, siis tegi ta seda mitte üksikule hulgale, vaid «kogu rahvale» (Lk 2,10). Ja seda ajal, mil maailmas veel kedagi kristlaseks ei nimetatud. Sõnum oli avalik ja mõeldud kõigile inimestele. Jeesus on vastus kõigile religioonidele. Kuna kiriku sõnum puudutab kõiki, on hea, et usuküsimusi arutatakse avalikul diskussioonil. See ajendas ka mind avaldama tradistioonilise kristluse manifesti.

Ma loodan, et Eesti kirikud säilitavad muutuste keskel selle, mis teeb kirikust kiriku. Ja mida muud ongi kirikul anda, kui pattude andestust ja igavest elu? Kirik ei ole humanitaarabi jagamise ega seltsielu edendamise organisatsioon, kuigi ka see on hea ja vajalik, vaid kirik on koht patusele inimesele. Mäletan üliõpilaspõlvest arutelu teemal: Jeesus on vastus, aga mis on küsimus? Inimene, kes ei tunneta oma patusust, ei saa kunagi ka Jeesusest aru. Ja patu all on mõeldud lahusolekut Jumalast – halvad teod on vaid selle tagajärg. Kui kirik ei tegele põhjusega, pole kasu ka tagajärgedega võitlemisest.

Jumala Sõna kinnitab, et kõik inimesed on patused (mina sealhulgas). Seega on kirik alati patustele avatud. Jumala armastuse juurde on teretulnud iga inimene just sellisena nagu ta on, aga Jumal armastab inimest liiga palju, et jätta teda selliseks, nagu ta on. Me usume Jeesust Kristust kui elu muutvat väge. Ühiskonna probleemid ei ole lahendatavad väliste vahenditega, vaid alustada tuleb inimese südamest, tema olemuse uuenemisest. See muutus ei tule kergelt nagu näeme ka kristlaste endi puhul. Mõni viga paistab kergesti välja: näiteks alkoholism, mõni teine on lihtsamini varjatav nagu uhkus või kadedus. Üks ei ole hullem ega normaalsem kui teine. Jumala armu vajavad kõik. Kirik usub väga suuri asju. Mitte ainult inimese uuenemist selles elus, vaid ka surnute ülestõusmist. Kui seda teaduslikult seletada, ei jää suurt midagi järele. Humanism on tore seni, kuni see ei ürita vähendada Jumala tegusid, kuni see ei püüa allutada Jumalat inimese tahtele.

Ma pole hetkekski kahelnud, et Eesti ühiskonnas on traditsiooniliste väärtuste kaitsjaid rohkem, kui manifestidel allkirju või kommentaare – ka nende seas, kes ise kirikusse ei kuulugi. Ka kiriku noorem põlvkond toetub aastatuhandetega läbiproovitud seisukohtadele. Võrreldes Põhjamaadega on Eesti luterlikul kirikul täna suurem vabadus öelda seda, mida mõtleb. Hiljuti kinnitas eravestluses üks Soome luterliku kiriku juhte, et eestlaste selged seisukohavõtud on nendelegi suureks abiks. Põhjamaades on ühiskonnal kiriku üle suurem kontroll – kõike ei saa öelda. Eesti kirikute seisukohad on täna ka paljude Skandinaavia kristlaste seisukohad. Meil on veel vabadus. Hoidkem seda! Usun, et Eesti kristlaskond on täna ühtsem kui varem ja kiriku väiksus võib olla ka tema tugevus.