Kris Leinatamm: tervisepoliitika vajab enamat kui dekoratiivmuudatusi

Haigekassa logo. Foto: Liis Treimann / Postimees

Eesti tervishoiusüsteem vajab nüüd, vananeva elanikkonnaga, oluliselt suuremat reformimist ja terviseparadigma muutmist kui vaid haigekassa ümbernimetamine, kirjutab meeste tervise edendamisega tegeleva Leinatamme fondi juht ja MTÜ Eesti 200 liige Kris Leinatamm.

Haigekassa vs tervisekassa – tuletame meelde terminid ja haigekassa missiooni. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) tervise definitsioon aastast 1946: tervis on täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguse või nõtruse puudumine.

Haigus on organismi normaalse elutegevuse häire (eesti keele seletava sõnaraamatu definitsioon).

Haigekassa missioon on tagada enam kui 1,2 miljonile ravikindlustatud inimesele vajalike tervishoiuteenuste, ravimite, meditsiiniseademete ja rahalise hüvitiste kättesaadavus ning ravikindlustussüsteemi jätkusuutlikkus.

Tervis ja haigus on ühe ja sama lineaari teine teisel pool otsas. Selle lineaari keskel asub sümptom. Vaadates WHO tervise definitsiooni, võrreldes seda haiguse definitsiooniga ning asetades haigekassa missiooni nende mõlema mõiste seletuse valgusesse jääb täiesti arusaamatuks, kuidas nimevahetus võiks inimeste jaoks midagi sisuliselt muuta.

Tekib mitu küsimust, sealhulgas ka see, kas edaspidi oleks siis rahvatervise poliitika vaid ravikindlustatud rahva tervise poliitika?

Idee muuta haiguste ravi põhine mõtlemine tervisliku elustiili põhiseks mõtlemiseks on igati teretulnud, kuid selles eelnõus ning haigekassa juhi seletusest selle sisulist poolt välja ei loe.

Selleks, et meil oleks WHO definitsiooni alusel funktsioneerivaid inimesi, kellele seda riiki pärandada, on täna vaja võtta valge leht ja arutada läbi, kuidas tõsta tervena elatud eluiga, sest just see vähendab ravikulutusi ja parandab riigi(=rahva) olukorda. Teiseks tuleb mõelda, kuidas aidata raviprotsessid läbinud inimesed tagasi terveolekusse, sest see vähendab korduvaid ravikulutusi ning parandab riigi(=rahva) olukorda. Lisaks veel kuidas nende kolme staadiumi üleminekuprotsesse inimeste jaoks lihtsustada ning strateegiliselt riikliku poliitika toel töötada selle nimel, et keskmise staadiumi teenuseid vajaks järjest vähem, mitte järjest rohkem inimesi.

Kuni tervisepoliitiline rõhuasetus on postsümptomaatiline ja sellele eelnevate ning järgnevate tegevuste osakaal marginaalne, ei ole meil sisulist argumentatsiooni haigekassa ümbernimetamise kasuks.

Haigekassa-laadne mõiste ei tohiks ravi- ja meditsiiniteenuste võimaldajana pildilt kaduda, küll aga peaks see olema üks osa riiklikust tervisesüsteemist, näiteks tervisefondist. Tekiks olukord, kus riiklikus plaanis nähtav inimese tervis kattuks tervise tunnetusega inimese enda vaatevinklist: terveolek – haigus – taastumine – taas terveolek. Olenemata plaanitavast nimevahetusest toetab praegune süsteem inimese haiguse staadiumis võimalikult mugavat viibimist ning sealt õigeaegset ja kvaliteetset väljatoomist, kuid sellele eelnev terveoleku staadium ning järgnev taastusravi staadium on nõrkade ühenduslülidega ning segane ja logisev.

Kui nimevahetuse peamise kuluallikana tuuakse välja 65 000 eurot maksev teavitustöö, siis tekib paratamatult ette pilt, kus Eestit katab välireklaamikampaania, mis näitab, et haigekassast sai tervisekassa. Kuidas see tõstaks inimese valmidust oma terveoleku eest ise kaasvastutada, on segane, kuid haigekassa juhi mainitud terviseedendustöö suurel määral just kaasvastutusel peabki põhinema. Riiklikku terviseedenduse poliitikat nii väikese rahvaarvuga riigis mitmest eri instantsist juhtida on aga nii kulude kui ka efektiivsuse poolt vaadatuna ebaratsionaalne.