Tannberg: miks ei saanud Hans Kruus ENSV «välisministriks» juba 1944. aasta kevadel?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajaloolane Tõnu Tannberg kirjutab värskes ajakirjas Tuna, kuidas Nõukogude Liit otsustas luua okupeeritud Eestile omaette välisministeeriumi (välisasjade rahvakomissariaadi), kuna lootis meid saada nii üheks ÜRO liikmesriigiks.
Rahvakomissari ametisse mõeldud Hans Kruus pidi aga oma ametit ootama ligi pool aastat plaanitust kauem, kuna meedias levisid kuuldused, et Kruus oli iseseisvusajal avaldanud nõukogudevastaseid artikleid. Postimees.ee avaldab Tannbergi artikli lühikokkuvõtte.
1944. aasta alguses jõudis Moskvast läände ootamatu ja üllatav teade, et NSV Liidus asutatakse liiduvabariiklikud välisasjade- ja kaitserahvakomissariaadid.
Kui 1936. aasta NSV Liidu konstitutsioon oli liiduvabariikide rahvusvahelised suhted ja kaitsepoliitika täielikult andnud keskvalitsuse pädevusse, siis nüüd – 1944. aasta alguses – võeti vastu muudatused põhiseaduses, millega delegeeriti liiduvabariikide pädevusse osa kaitseküsimusi ja välissuhtlus.
Taoline liiduvabariikide «iseseisvuse» suurendamine oli ootamatu ning selle taga oli eelkõige Moskva soov suruda kõik liiduvabariigid loodavasse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO), et sel moel uues rahvusvahelises organisatsioonid juhtohjad enda kätte haarata.
Vähemal määral võib siin arvestada Moskva sooviga kallutada enda kasuks rahvusvaheliselt päevakorral olevad nn Poola ja Balti küsimused. Kuid esmatähtis oli siiski ÜRO küsimus.
Moskvas oli esialgu – pärast «konstitutsiooniliste paranduste» vastuvõtmist 1944. aasta veebruari alguses – liiduvabariikide välisasjade rahvakomissariaatide loomisega ja ühes sellega ka liiduvabariikidele vähemalt osalise välissuhtluse pädevuse andmisega tõsi taga.
Tundub, et sellega arvestati Kremlis esialgu reaalselt, mistõttu hakati ka kiirkorras kõikide liiduvabariikidele diplomaatilist kaadrit ette valmistama ning kooskõlastati sobivad inimesed rahvakomissaride ametikohtadele.
Eesti NSV välisasjade rahvakomissariks pidi saama Hans Kruus, kuid temale sai esialgu saatuslikuks ajalehes Manchester Guardian 1. aprillil 1944. aastal ilmunud Balti pagulaste kiri peatoimetajale, millele olid alla kirjutanud Londonis tegutsevate Eesti, Läti ja Leedu seltside esimehed Magnus Kolk, Julijs Venters ja Peter Bulaitis.
Kirjas viitasid kolme Balti riigi pagulasorganisatsioonide esindajad tõsiasjale, et sõjaeelses Eesti Vabariigis oli Kruus avaldanud nõukogudevastaseid kirjutisi.
Sellest piisas, et teda esialgu Kremlis ja NSV Liidu välisasjade rahvakomissariaadis ei aktsepteeritud Eesti NSV välisasjade rahvakomissarina.
Õigupoolest oli tegemist reageeringuga samas ajalehes 24. märtsil 1944. aastal ilmunud kirjutisele, mis õigustas Balti riikide okupeerimist 1940. aastal. Sellele kirjale oli alla kirjutanud Hans Kruus koos oma «kaasseltsimeeste» Liudas Gira ja Jânis Sudrabkalnsiga.
See kiri oli mõeldud kui Nõukogude Balti liiduvabariikide intelligentsi esindajate selge seisukohavõtt maailma 1940. aasta sündmuste õigustamiseks.
Hans Kruusi küsimuse sel moel päevakorrale kerkimine näitab üsna selgelt, et Kremli jaoks oli Balti küsimus tundlik teema ja ei soovitud rahvusvahelist tähelepanu sellele tõmmata.
1944. aasta sügiseks oli olukord muutunud. Võrreldes aasta algusega tundis Moskva end välispoliitiliselt hoopis kindlamini ja oli veendunud, et Balti küsimust liitlased päevakorrale ei tõsta ning oktoobri lõpus 1944. aastal nimetati Hans Kruus Eesti NSV välisasjade rahvakomissariks.
Ühtlasi oli selleks ajaks Moskvas selgeks saanud, et liiduvabariikide välisministeeriumid sisulise välispoliitikaga ei hakka tegelema, kuna NSV Liit oli ÜROs saanud endale vetoõiguse.
Nii oli tegelikult Moskva aasta alguses vastuvõetud otsus – delegeerida osa välissuhtlust liiduvabariikidele – osutunud ennatlikuks.
Kõikides liiduvabariikides loodud välisasjade rahvakomissariaadid hakkasid tegelema teisejärguliste küsimustega.
Diplomaatiliste töötajate ettevalmistamiseks korraldati NSV Liidu välisasjade rahvakomissariaadi juures tegutsenud Kõrgemas Diplomaatilises koolis 6-kuulised diplomaatiliste töötajate kursused.
Kõik liiduvabariigid pidid saatma sinna oma esindajad. 1944. aasta aprilli alguses kinnitaski EK(b)P KK Büroo kaadrisekretär Nikolai Puusepa ettepanekul oma kandidaadid nendele diplomaatilistele kursustele: Harald Habermanni, Eduard Konsa, Aleksander Renningu, August Sipsakase ja Aleksander Abeni.
See valik oli juhuslik ning Kruus tõenäoliselt oma «meeskonna» loomisel ei osalenud.
Kursused alustasid tegevust 1944. aasta mais ning kestsid Moskvas kuni novembrini. Õppetöö käis kindla programmi alusel, kus enim panustati võõrkeelte õppimisele ning lisaks rahvusvaheliste suhete ja õiguse, NSV Liidu ajaloo ning maailma majandusliku ja poliitilise geograafia jm. distsipliinide tundmaõppimisele.
Õppetöö vormiks olid nii loengud kui praktikumid.
H. Haberman nendele kursustele siiski ei läinud. Ülejäänud neli diplomaadikandidaati lõpetasid kursused.
A. Sipsakas suunati aga õppejõuks, kuna ülejäänud kolm – E. Konsa, A. Renning ja A. Aben – saadeti n-ö erialasele tööle vastloodud Eesti NSV välisasjade rahvakomissariaati.
Kuid kokkuvõttes jäi nende «diplomaadi»-karjäär suhteliselt lühikeseks: E. Konsa sunniti lahkuma 1946., A. Aben 1950. ja A. Renning 1951. aastal.