Teoloogiadoktor Jaan Lahe.

FOTO: Peeter Langovits

Hiljuti humanistliku kristluse manifestiga tähelepanu kogunud teoloog Jaan Lahe kirjutab värskes ajalooajakirjas Tuna, kuidas kunagi vastandati idamaist ja müstilist kristlust Vana-Rooma külmale ja pragmaatilisele usule, kuid hiljem on hakatud mõlemat poolt vaatlema ühtse süsteemina. Postimees.ee avaldab artikli lühikokkuvõtte.

Kuigi Rooma riigi religioonilugu on pälvinud õpetlaste tähelepanu juba alates renessansiajastust, võib selle tänapäevase teadusliku uurimise alged paigutada 19. sajandisse.

19. sajandi viimastel kümnenditel ja 20.sajandi alguses kujunes välja pilt Rooma riigi religiooniloost.

Kuigi seda pilti esindavad teadlased kuuluvad erinevatesse koolkondadesse ja neid on mõjutanud erinevad teoreetilised suunad vaimuteaduses, visandavad nad pildi Rooma religiooniloost, mis on oma põhijoontes väga sarnane.

Kuna nende teadlaste visandatud pilt on domineerinud teaduses kuni viimase ajani ja seda mõjutanud, võib seda nimetada paradigmaks.

Nimetatud paradigmat iseloomustavad järgmised väited: Rooma religioon oli oma olemuselt külm ja pragmaatiline ega suutnud rahuldada inimese emotsionaalseid vajadusi.

See sundis roomlasi pöörduma idamaiste kultuste poole. Erinevalt roomlaste religioonist iseloomustavad idamaiseid kultusi emotsionaalsus, elamuslikkus ja ekstaatilisus.

Oma tüübilt olid idamaised müsteeriumikultused, mis olid mõeldud vaid valitutele. Neis kultustes domineeris huvi sealpoolsuse ja surmajärgse elu vastu.

Idamaised olid müsteeriumikultused, mis lubasid oma järgijatele vabanemist surma ja saatuse võimu alt.

Hilise Vabariigi ajajärgul, mil Rooma alustas vallutusi väljaspool Itaaliat, algas idamaiste kultuste sissetung Itaaliasse. Selle tulemusena muutus ka roomlaste religioon – sellesse ilmus emotsionaalsus ning elamuslikkus. Idamaiste kultuste mõjul hakkas kreeka-rooma usundis juurduma ka monoteistlik jumalakäsitlus.

1960. ja 1970. aastatel algas murrang Rooma religiooniloo uurimises. See kestab edasi ja kuna selle tulemusena on hinnatud ümber paljud varasemad seisukohad, võib seda nimetada paradigma muutuseks.

Uut paradigmat esindavad teadlased juhivad tähelepanu emotsionaalse elemendi olemasolule roomlaste religioonis, seavad kahtluse alla mõiste «idamaised usundid» ning näitavad viimase sõltuvust nn orientalismist.

Nad käsitlevad seni idamaiste usunditena vaadeldud kultusi osana kreeka-rooma religioonist ning tõestavad, et mõiste «müsteeriumid» ei tähista Rooma keisririigi perioodil vaid valitutele mõeldud pühi talitusi.

Ka varasema paradigma uurijate kasutatud mõiste «sünkretism» on uue paradigma uurijate meelest Rooma religiooniloo kirjeldamiseks lihtsustav.

Uue paradigma uurijad soovivad kirjeldada erinevate kultuste suhteid kui integratsiooni ja interaktsiooni multietnilises ja multikultuurses ühiskonnas ja siduda seda selliste mõistetega nagu muutunud kultuurilised ja religioossed identiteedid, migratsioon ja diasporaa.

Idamaise päritoluga kultusi ei vastandata enam roomlaste religioonile, vaid vaadeldakse ühtse süsteemina, mille kohta H. Cancik ja R. Rüpke kasutavad mõistet «Rooma impeeriumi religioon».

Postimees.ee jätkab koostööd ajalookultuuri ajakirjaga Tuna, avaldades värskes numbris ilmunud artiklite lühikokkuvõtteid.